Nädal tagasi teatas Läänemaa epeevehkleja Katrina Lehis, et on otsustanud lõpetada koostöö oma treeneri Helen Nelis-Naukasega. Võimalikke põhjuseid on välja käidud mitu ja need on üsna vastandlikud, sõltudes esitaja vaatenurgast. Kes tunneb, et areng on peatunud ja edasiminekuks on vaja värsket treenerit. Kes kahtlustab treeneri tulist, tihti ülekeevat temperamenti, mis panevat ka kõige stoilisema inimese kannatuse lõpuks katkema. Kes aga aimab kõige taga hoopis uue treeneri intriige, millega on sisuliselt varastatud talent tema üleskasvataja käest.
Lehise senine treener Helen Nelis-Naukas pole püüdnudki oma nördimust varjata, jagades seda ajakirjandusega ja postitades sotsiaalmeediasse, võrreldes Lehise treenerivahetust selja tagant antud noahoobiga. „Täiskasvanute treeneril puudub Eesti riigis igasugune garantii. Südamevalu kaotada lähedane inimene, kellele oma elust väga pikalt pühendusid, teda kõiges aitasid, toeks olid, lisaks tasuta tööle ja ületundidele leidsid talle toetajaid, et ta saaks pärast last tagasi tulla ja uuesti koondisse trügida, nagunii mitte miski ei korva enam, sest tervisele on põnts pandud. Vot miks enamik vehklemistreenereid ainult oma lihasele lapsele või sugulasele pühenduvad, sest nemad ei reeda,” kirjutas ta Facebookis.
Ainult et Nelis-Naukas eksib. Tal pole omandiõigust Katrina Lehisele ega ühelegi teisele vehklejale, kelle talendi ta on avastanud või kelle on maailma tippu viinud. Ühelgi treeneril ei ole, mitte ühelgi spordialal. Kuigi sportlase edu taga võib olla treener, on see ikkagi sportlane, kes võidab või kes põrub. Sportlane ei pea isegi põhjendama, miks ta otsustab treenerit vahetada, sest see on tema elu ja tema karjäär. Võidab ja kaotab sportlane, higi ja pisaraid valab sportlane. Täiskasvanu suudab ise vastutada.
Ja lõpuks- eks mõõk tahab teritamist ning Lehis pole mingi lesbi…