Euroopa Keskpank jätkab sel nädalal majanduskasvu ja inflatsiooni ergutamiseks rahapoliitika lõdvendamist. Iseasi, kui palju see elu Euroopas paremaks muudab.
Majandusanalüütikute arvukates ridades on eraldi erialaks „keskpangavaatlejad”. Ühe keskpanga argipäevale mõeldes võiks arvata, et tegemist on umbes sama mõistliku spetsialiteediga, kui olla näiteks seina- või tolmuvaatleja, kuid majanduskriisile järgnenud kümnend on selle ala professionaalidele siiski omajagu põnevust pakkunud. Õige keskpangavaatleja on end juba ilmselt varustanud popkorni ja Coca-Colaga sel nädalal aset leidva Euroopa Keskpanga nõukogu istungi jaoks, millelt oodatakse jõulisi samme euroala inflatsiooni ja majanduskasvu ergutamiseks ehk siis rahapoliitika lõdvendamist. Selle eufemismi taga peitub järjekordne intressimäära langetus, mis muudab kommertspankade jaoks raha hoiustamise Euroopa Keskpangas veelgi kallimaks.
SEB prognoosib selleks aastaks koguni kahte intressikärbet, mille tulemusena jõuab deposiitidele kehtestatud intressimäär aasta lõpuks –0,6 protsendini. Lisaks on tõenäoline, et uuesti otsustatakse käivitada mullu lõppenud varaostuprogramm ehk taas asutakse finantsturult kokku ostma nii riikide kui ka kõrge krediidireitinguga ettevõtete võlakirju, kasutades selleks n-ö trükitud raha. Nende sammude abil loodab keskpank panna kommertspangad raha veelgi jõulisemalt välja laenama, surudes samal ajal alla nii lühi- kui ka pikaajalised intressimäärad ehk muutes laenamise ka odavamaks. Omaette küsimus on, kas natuke odavam laenuintress Euroopa majanduses midagi päriselt muudab.
Üks suur küsimus, mis on intressimäärade edasist langust silmas pidades tõusnud, on, kas ja millal hakkavad pangad sellest sündivat kulu üle kandma tavaklientidele. Kuigi teenustasude kaudu on pangad proovinud ülemäära suuri hoiuseid välja tõrjuda juba peaaegu kõigis euroala riikides, on tavakliendi jaoks pangakontol olevale rahale peale maksmine ikkagi veel üsna ulmeline kontseptsioon. Lõuna-Euroopas, kus pankade finantsseis on niigi nigelavõitu, ei ole aga mõeldav, et kommertspangad aina kasvavate kulude juures suudaksid negatiivse intressimäära lihtsalt alla neelata.
Enim kirgi on teema küll kütnud hoopis Saksamaal, kus kopsakas pangahoius kipub olema osa rahvuslikust identiteedist. Hirm rahva meelepaha ees on pannud sealseid poliitikuid tegema ettepanekuid keelata seadusega kliendilt negatiivse intressi võtmine. Muuseas ütleb ka Eesti võlaõigusseadus, et hoiustaja kontol oleva raha eest peab kontopidaja talle tasuma intressi. Omaette küsimus on, kuidas seda keeleliselt tõlgendada. Ajal, kui seadus vastu võeti, ei osanud ju keegi arvata, et intress saab olla ka negatiivne.
Kuigi Euroopa Keskpank seda nii välja ei ütle, kaotab negatiivne intressimäär tegelikult oma efekti, kui seda vaid pankadelt võtta. Pole ju pangad need, kes oma kulutustega majanduse käima peaksid tõmbama, vaid tarbijad, kelle valmidusest raha kas hoiustada või hoopis tarbimisse suunata sõltub majanduskasv ja inflatsioon, nende kiirenemine ja aeglustumine. Kuid millise signaali pea peale keeratud intressikeskkond inimestele saadab? Raha kulutamise asemel võib tunduda mõistlikum hakata seda kasvõi padja all hoidma. Kui Brexit tekitas Suurbritannias laopindade buumi, siis kas mujal Euroopas on varsti negatiivse hoiuseintressi hirmus hea plaan hakata sularahahoidlaid rajama?
Viimaste aastate rahapoliitika täpse mõju hindamine on muidugi ulme ja keegi ei saa tõsikindlalt väita, milline olnuks Euroopa majanduse käekäik ilma stiimulita. Arvamused on siiski kaldunud pigem selle poole, et keskpanga jõulised sammud on laenamiskulud kontrolli all hoidnud ja andnud majandusele seega hingamisruumi. Iseasi, kas hingamisruum on see, mida lõhki laenanud riigid ja vananenud ärimudeliga ettevõtted pikaajaliselt vajavad. Paratamatult on odav laenuraha toetanud ka ebamõistlikku käitumist. Kuid mis oleks alternatiiv? Pankrotistunud Itaalia ja Prantsusmaa, miljonid töötud? Seetõttu on praegu paremaks peetud laenukulude allasurumist, olgu kõrvalsaadused millised tahes.
Ühe revolutsiooni vältimine võib aga vabalt viia järgmiseni. Võlakirjaostuprogrammi selge tagajärg on olnud varahindade inflatsioon. Suur nõudlus võlakirjade järele on paisutanud mitte ainult viimaste väärtust, vaid ka aktsiahindu, sest paljud investorid on hakanud võlakirjade madala tootluse tõttu investeerima riskantsematesse varaklassidesse. Et finantsvara omab alati jõukam osa ühiskonnast, siis on varahindade kasv suurendanud varanduslikku lõhet nende vahel, kes midagi omasid ja nende, kes mitte. Odavat laenuintressi saavad ära kasutada ikkagi vaid krediidikõlblikud kliendid ehk paremal järjel inimesed ja ettevõtted. Arvestades viimaste aastate sündmusi poliitikas, leidub seetõttu ka neid, kes populistide võidukäigu ühe põhjusena näevad just Euroopa Keskpanga kurja kätt. Et keskpangal majanduskeskkonna parandamiseks aga paremaid tööriistu võtta pole, jätkatakse vanadega edasi raiumist.
