Kuuldes sõna „male”, on inimeste reaktsioon tihti tõrjuv: liiga keeruline, liiga igav, liiga elitaarne, ainult taibudele.
Eelmise riigikorra ajal nautis male tunduvalt suuremat populaarsust. Pühapäeva hommikuid veetsid tuhanded pered teleri ees – reipa muusika saatel algas legendaarse Iivo Nei, rahvusvahelise malemeistri saade „Malekool”, mida vaatasid lapsedki. Selles, kuidas kaheksakordne Eesti meister Nei mängis läbi maailmakuulsate maletajate partiisid, oli mingi kummaline võlu. Kindlasti on just tema süüdi nii mõnegi noore malehuvis. Ka võib öelda, et suuresti tänu riigile kuuluva televisiooni otsusele toetada läbi selle saatesarja 16 aastat seda intellektuaalset spordiala teadsid vist küll kõik eestlased tippmaletajate nimesid nii meilt kui ka piiri tagant.
Aga praegu?
Õnneks on meil Haapsalus nooremat põlvkonda esindamas suurmeister Ottomar Ladva, kelle edulugu võiks olla innustuseks paljudele noortele.
Male ei ole sama popp ja noortepärane ning sama atraktiivne kui jalgpall, kuid kindlasti mitte hasardivaba. Vastupidi – kõik, kes malet mängivad, räägivad kaasahaaravast hasardist ja tahtest olla vastasest parem, mis on liikumapanev jõud ju igal spordialal. Teised kiidavad malet kui mälutreeningut, mis hoiab mõtte värskena ning õpetab loogiliselt ja strateegiliselt mõtlema, misläbi suudab aju omakorda kiiremini ja paremini probleeme lahendada. Kõlab nagu edu võti tänapäeva maailmas, mis muutub iga päevaga aina keerulisemaks. Ja kes siis ei tahaks olla naabrist targem.
Suurmeister Garri Kasparov on pakkunud, et male võiks olla suisa kooliprogrammi osa, sest see arendab mõtlemist ja aitab kaasa ka teiste õppeainete omandamisele. Kuniks koolides veel malet ei õpetata, olgu inspireerivaks vihjeks see, et male on jõudnud nutiseadmetesse. Hea argument, kuidas malet nutiajastu lastele presenteerida.
Alustuseks aga mindagu juba reedel Valge Daami malefestivalile.
