10. juunil 20 aastat tagasi jooksis Nõvalt pärit Urmet Uusorg Eesti rekordi 800 meetris ajaga 1.45,87. Rekord on püsinud, kuigi mehe jooksuhoog näinud vahepeal nii halvemaid kui ka paremaid aegu.
Kus on su lemmik jooksurada?
Metsas. Mulle ei meeldinud staadionil joosta ega trenni teha. Pigem mõnusatel metsaradadel, kus saan vaadata ümbrust ja olla looduses.
Oled sa joostes ka mõne loomaga kokku sattunud?
Joostes olen ära näinud enamiku ulukitest. Ei ole silmanud karu, ilvest ja hunti, aga teisi olen näinud. Eesti metsades liikudes tean, et kui ma talvel karu üles ei aja ja loom marutaudis ei ole, siis tegelikult ei ründa ükski neist inimest. Aga Marokos laagris olles ei saanud ma selle teadmise peale kindel olla. Kui läksin seal metsa jooksma ja sain aru, et mind jälgitakse, siis hakkas mul tõsine hirm. Ühel hetkel hakkasid puuladvad liikuma ja nägin, et seal oli suurem ahvikari. Siis muutusid mu liigutused ikka väga kiireks.
Kas see juhtus enne, kui olid püstitanud mõne rekordi? (Urmeti käes on nii 800m kui ka 1000m Eesti rekord.)
Noh, jah. Eesti rekordi jooksin küll pärast seda seika. Aga kõige parem on võistelda nii, et sa ei mõtle sel ajal liiga palju. Kui hakkad ette kujutama mingeid liblikaid aasal, siis võid sinna raja peale unistama jäädagi.
Kuidas sa enda jaoks jooksmise üldse avastasid?
Koolidevahelistelt võistlustelt. Mäletan, kuidas Peeter Kallas ütles pärast ühte võistlust Paralepa metsas, et kui ma tulin pikale lõpusirgele, nägi ta minus võitlejahinge ja tahet võita. See oli kindlasti murranguline tunnustus.
Kas seadsid juba siis endale mingi eesmärgi?
Ei julge öelda, et kohe seadsin, aga mingil hetkel mõtlesin küll, et tahaksin saada spordis kõige ihaldatumat trofeed. Olümpiavõitu. Aga kahjuks ei jõudnud ma isegi olümpiamängudele.
Samas eesmärgid ju innustavad edasi pürgima?
Ega väga väikseid eesmärke saagi seada. Aga need peavad olema reaalsed. See ei olnud nii, et ma 14-aastaselt kujutasin ette, et saan olümpiavõitjaks, aga ma kujutasin ette, et saan paremaks. Nii näiteks on 800 meetri jooksu üks verstapost 2 minutit. Sealt edasi on järgmine tõsine aeg alla 1.50.
Kui kerge või raske oli sellest plaanist kinni pidada ja usaldust õigustada?
Ei ütleks, et raske oli. Kui sa midagi teed, siis tee seda hingega. Ja kui oled endale mingi plaani teinud, siis on mõistlik seda järgida.
Milline treening sulle meeldis?
Ma olin kiiruslik tüüp. Mul ei olnud midagi pikkade trennide vastu, aga rohkem meeldisid pigem kiired ja lühikesed.
Kuidas sa said aru, et keskmaajooks on sinu distants?
Öeldakse, et 800 meetri jooks on üks kõige raskemaid jookse üldse, nii imelikult, kui see ka ei kõla. 400 meetri puhul jooksed ühe ringi ära nii kiiresti, kui torust tuleb. 1500 juures hakkab mängima juba taktika. Aga kui tegu on 800 meetriga, siis pead jooksma nagu 400 – täiega, aga kaks korda.
Mis on sinu jooksjakarjääri säravaim hetk?
Ei saa öelda, et üks või teine Eesti meistritiitel oleks säravam kui teine. Kindlasti ei saa ma üle ega ümber sellest hetkest, kui õnnestus Soomes joosta Eesti rekord. See tunne, mis seal lõpus oli… Vaatasin kella ka, et selline aeg! Seda olin oodanud ja oodanud. Siis ma sain öelda, et tegin igas rajaelemendis ära selle, mida pidin tegema.
Sinu 1999. aastal Helsingis joostud rekord on ikka veel Eesti rekord. Miks ei ole keegi seda üle jooksnud?
Eesti spordi valulaps on see, et meie andekad sportlased jäävad pidama noorteklassi. Seal toetab teda spordikool ja vanemad. Täiskasvanute klassi jõudes spordikooli enam ei ole, kodukohast peab ära tulema ega leiagi enam võimalust sporti edasi teha… Pead äraelamiseks töö leidma ja selle kõrvalt on sporti teha juba keeruline. Aga et pälvida kergejõustikuliidu või kellegi teise toetust, pead näitama tulemust. Et tulemust näidata, pead tõsiselt trenni tegema. Ja jõuadki surnud ringi. Loomulikult on erandeid.
Mis sind jooksmise juures hoidis?
Ma arvan, et kui ma ei oleks stabiilselt arenenud, siis ühel hetkel ei oleks hoidnud mitte miski. Öeldakse ju, et ka taandareng on areng, aga kui sind on tabanud aasta või kahene paigalseis, siis hakkad mõtlema, kas ikka teed õiget asja. Aga minuga seda ei juhtunud. Vigastusi polnud, sporti teha meeldis.
Kuni selle hetkeni, kui sul oli käes olümpiapääse (2000. aasta suveolümpiamängudele Sydneys) ja sa sinna ei läinud?
Jah. Kui sul on mingi unistus… Mis näite ma toon? Kui su lemmikauto on praegu siin ja sulle öeldakse, võta võtmed ja mine sõida. Aga sa komistad ja murrad jalaluu ja ei jõua sinnani. See on nii lähedal, aga .. ei ole ka. Oled selle nimel nii palju vaeva näinud ja tööd teinud… Ja sa ei taha sinna statistina minna, kuigi sul oleks õigus seda teha. Okei, sa ei tule olümpiavõitjaks, aga sa oled olümpial käinud. Mina seda kahjuks öelda ei saa.
Miks te siis panite treeneriga selle faksi teele, mis ütles, et sa ei tule? See oli ju üsna napilt enne olümpiat, umbes kuu.
Suuresti sellepärast, et olin kuulnud ja näinud, mis toimub sportlasega, kes läbi põleb. Tagantjärele öeldes, kelle asi see on. Mina olen sinnamaani jõudnud ja ma lähen ja olen. Aga tollel hetkel tundus äraütlemine õige, sest kui sa ei ole valmis endast 100% andma, siis võib vaid ette kujutada seda ajakirjanike teksti, mida sinu pihta tulistama hakatakse. See oli kahtlemata megaraske otsus, aga ometigi ma selle tegin.
Olles praegu siin, kus ma olen, ei ole ma tagantjärele kindel, kas ma seda nüüd uuesti teeksin. Sest tegelikult oli mul täielik õigus olümpiale minna. Olin normi täitnud. Kui vaatan neid eestlasi, kes põruvad, siis mõtlen, aga mis siis sellest? Ma olen selle saavutanud ja tahaksin saavutuse vilju maitsta. Läheb siis, kuidas läheb.
Tollaseid ajaleheartikleid lugedes tuleb välja, et nii sinu kui ka treeneri jaoks tuli üllatusena, et su vorm nii halvaks oli läinud. Mis siis juhtus?
Põhjus oli lihtne. Ma sain Marokos laagris olles tont-teab-millest viiruse, toidust või veest. Ja Eesti arstid ei suutnud seda kohe tuvastada. Aga kuna oli olümpia-aasta, siis läksime koondise peaarsti doktor Jontsevi kliinikusse, et aru saada, mis toimub. Seal tehti põhjalik vereproov ja tuli välja, et mul oli viirus, mis pärssis füüsilist pingutust. Tavainimesena ei olnud mul midagi viga, aga rajale minnes ei suutnud lõpuni pingutada ega seda pinget taluda.
Raske hetk.
Jah. Pehmelt öeldes.
Mis siis edasi sai? Ütlesid, et mingiks ajaks lõpetasid treenimise ära.
Kõige suurem probleem oli see, et ma ei saanud selle loobumise mõrust maigust lahti. Nagu ma ka enne mainisin, üks asi on füüsiline treening, teine on valmisoleku vaimne pool. Tundsin, et just sellest viimasest jäi mul vajaka. Me ei suutnud siis Eestist ka sellist spordipsühholoogi leida, kes oleks selle probleemi mu peast välja saanud. Kui nii võib öelda, siis sellest saigi allakäik alguse.
Millal jooksmises viimati võistlesid?
Äkki juhtus see Tartus 2003. aastal, ei mäleta.
Intervjuu ilmus SL Läänela 90. aastapäeva puhul välja antud raamatus “Läänemaa parimad sportlased läbi aegade”. Täispikka intervjuud loe raamatust.
