Hiljaaegu sattusin naisühenduste ümarlauale, kus kaaluti järjekordset mahukat projekti soolise võrdõiguslikkuse uurimiseks Eestis. Ei saa salata, et see asi pani mõtlema.
Esiteks pole ma ise mitte kunagi tajunud, et oleksin naisterahvana kuidagi väheväärtuslikum a priori ehk teisiti öeldes pole sugu mulle kunagi takistuseks saanud, ükskõik, mis plaanid mul parasjagu käsil ka polnud.
Minu meelest pole Eesti ühiskonnas mingit põhimõtteliselt naisi halvustavat hoiakut, kui mitte just silmas pidada üht seda viljelevat ülemöödunud sajandist pärit erakonda. Samas ei saa eitada, et probleeme on. Selmet neid probleeme lõpmatult kaardistada, tuleks hakata lahendusi otsima, seda enam, et need pole kiiresti ja lihtsalt lahendatavad.
“Samas ei saa eitada, et probleeme on. Selmet neid probleeme lõpmatult kaardistada, tuleks hakata lahendusi otsima, seda enam, et need pole kiiresti ja lihtsalt lahendatavad.”
Novot, ikka on probleeme. Ja tuleb ikka kohe kaardistada ja neid lahendama hakata. Tööd jälle vastava ala aktivistidele, et näe, on probleemid ja neid tuleb lahendada, jne-jne.