„Autoaknast lendab plastik, et saaks vastu kuplit nastik“. Nii „ülistatakse“ inimest ja tema suhtumist ümbritsevasse keskkonda laulus „Looduse kroon“. Inimest ja tema loodud trende on palju, mis meid looduslähedastest viisidest ja elukeskkonnast eemale juhivad. Üheks neist on kindlasti meie elu- ja tänavaruumi parandamine plastikuga.
Üha enam levib trend, kus vanad ja väärikad puitaknad vahetatakse välja käepäraste plastikakende vastu. Masstootmine ja uued tehnoloogiad on viinud hinnad nii alla, et vanade aknaraamide restaureerimine jääb samasse suurusjärku või on isegi kallim kui uute tellimine. Siinkohal aga ei tohiks kiinduda selle ajahetke odavamasse hinda, vaid tuleks analüüsida laiemat tervikut.
Pikas perspektiivis võib vana akna hooldamine olla odavam
Kindlasti on suurim argument akende puhul nende hind. PVC (plastik) aknale ja tema hinnale asja lühikeses perspektiivis vaadates konkurenti pole. Pikemas perspektiivis tuleb vana puitakna pidev hooldus enamasti odavam, kui lühikese elueaga plastakna mitmekordne väljavahetamine.
Kahjuks unustatakse aknaid vahetades ära kinnisvara koguväärtuse langemine seoses uute plastikakende paigaldamisega. Tänapäeval otsitakse ajaloolistes linnasüdametes enamasti autentseid hooneid ning uued ebamäärase jaotusega plastikaknad pigem langetavad pikas perspektiivis hoonete hinda. Seda eriti väärtuslikuma arhitektuuri puhul.
Kui müüja paneb ette odavaimad uued plastaknad, siis uus ostja, kes soovib need asendada sobilike puitakendega maksab tegelikult nende eest kolmekordset hinda: plastakna maksumuse müügihinnas, vana puitakna ja plastakna utiliseerimise eest ning uue puitakna hinna. Lisaks on see ka suur koormus keskkonnale.
Valed töövõtted võivad rikkuda maja konstruktsiooni
Lisaks autentsuse vähenemisele on probleemiks asjaolu, et akende paigaldamisel võetakse vana leng koos tenderpostiga seinast välja, mis muudab näiteks palkhoonete puhul hoone ebastabiilseks. Sageli ongi akna leng tenderpostiks, sellisel juhul ei tohiks neid kindlasti eemaldada.
Seda kõike praegune kinnisvara ostja juba teab ja igaks juhuks ei osta perspektiivikat hoonet, kartes tulevasi konstruktsioonilisi probleeme. Pealegi, kui uus omanik tuvastab probleemi ostu järgselt, võib ostja nõuda kahjutasu varjatud puuduse eest. Kui uus aken pannakse vanasse lengi, väheneb akna suurus ja sealt tuppa tulev valgus. Lisaks muutub ka hoone välisilme pisemate akendega kentsakaks.
Aknad on maja silmad
Ilmselt on see maja välisilme- ning linnaruumi seisukohast kõige tähtsam. Hooned on ennekõike vaadeldavad tänavalt. Aknad aga moodustavad väga suure protsendi fassaadidest ning nende kujundus, sealhulgas raamijaotus on otseselt seotud hoone välisilmega. Aknad on maja silmad.
Tean näiteid Läti linnadest, millel oleks korralik turismipotentsiaal, kuid kohalik omavalitsus ja ennekõike kogukond, elanikud, on aknad täiesti sobimatute vastu välja vahetanud ja mõne kvartali originaalset juugendlikku ilmet ei taasta enam miski.
Tööstuslikult toodetavaid plastikaknaid ja ka uusi puitaknaid ei suudeta valmistada profileeritud, õhukese ning tiheda jaotusega prosspulkadega, rääkimata kremoonidest või korralikest hingedest. Sellised peened detailid on vanadel raamidel algusest peale olemas. 10 aasta tagused toona uute pealekleebitavate prosspulkadega eksperimendid on lõppenud üheselt: prossid kukuvad eest ära ja neid on raske hooldada. Need lahendused pikemas perspektiivis ei tööta.
Soojapidavus
Aknaraamide materjalist oleneb soojapidavus vähesel määral. Pigem on oluline, mitmekordne klaasipakett raami (plastik, puit, puitalumiinium) paigaldatakse. Tänapäeval on pakette võimalik freesida ajaloolisesse raami. Kaheraamsete väärtuslike akende puhul pannakse pakett sisemisse raami, paigaldatakse tihendid ja aken on lõpuks sama soojapidav kui plastikaken. Mida väiksem on akna materjalide soojuserijuhtivus, seda väiksem on soojakadu läbi akna.
Akende soojusjuhtivuse määravad koosmõjus paljud komponendid: klaaspaketi klaaside vaheliste distantsliistude materjalide soojusläbivus, klaaside vaheline kaugus, selektiivklaaside kasutamine, aknaraami materjali tihedus ja selle soojusläbivus (puitaknal sõltub puidu liigist ja tihedusest, raami ja lengi profiilist), tihendite arvust jne. Kui vanad aknad korralikult restaureeritakse, on need sama soojapidavad kui uued või isegi paremad, oleneb pisidetailidest.
Mida rohkem plastikut, seda suurem on koormus keskkonnale
Oluliste keskkonnamõjude loetelus on esimese punktina välja toodud nafta töötlemisega seonduv. Plastikraam, koosneb peamiselt naftast ja soolast, mis stabiliseeritakse Ca Zn poolt, valge toon saadakse titaandioksiidi lisades.
Levinud legend, nagu tekitaks plastikaken allergiaid, ei vasta tõenäoliselt tõele, pigem tuleks haiguste tagamaid otsida mujalt (ventilatsiooni- ja isolatsioonimaterjalide koosmõjust niiskusrežiimiga vms). Aknaid soojapidavaks tehes unustatakse sageli ära, et aken ei tohigi olla õhutihe. Vanade majade aknad on osa ventilatsioonisüsteemist, siseruumide õhuvahetus toimub akende kaudu.
Kui maja kordategemisel pannakse ette uued õhutihedad aknad ja ei rajata uut ventilatsioonisüsteemi, siis võib sellest tekkida palju konstruktsioonilisi probleeme, eriti puitmajade puhul. Soomlased on arvanud, et 1970. aastatel toimunud majade soojustamise ja tihedate akende kampaania on üks põhjustest, miks Soomes, muidu ohutu kliimaga keskkonnas, on nii suur allergikute osakaal.
Mida räägib aknatootja?
Eesti suurima plastikakende tootja Plasto eestvedaja Valeri Pärs oli nõus antud teemal kaasa mõtlema. „Oleme tootnud aknaid 1991. aastast ning tõenäoliselt paar miljonit ruutmeetrit. Meie kliendid on peamiselt uued hooned: korterelamud, kontorihooned jne. Minu uuel majal on plastikaknad, aga vanal maakodul restaureeritud puitaknad. Pean seda ainuõigeks, et ajaloolises keskkonnas on sinna sobilik viimistlus, uksed ja aknad. Olen palju reisinud ja näinud kohti, mis lihtsate mõtlematute lahendustega on rikutud. Kui mulle uued jalad panna ega ma siis noor inimene pole! Pigem tuleb ikka vaadata, mis antud keskkonda sobib,“ rääkis ta.
Kuigi vanu töövõtteid tasub au sees hoida, ei oota tänapäeval keegi, et puu tuleks langetada detsembris noorkuu ajal, latv põhja suunas, seejärel 10 aastat puitu pööningul suretada ja alles siis parimast kuivanud puidust uued aknad valmistada, need värnitsa ja kriidiga kruntida ning linaõli värvidega värvida. Vanade akende puhul on see kõik juba tehtud, piisab vaid hooldamisest ning suurema remondivõla korral restaureerimisest. Kvaliteetsemaid ja just sellele majale sobivamaid raame ei saa te tõenäoliselt enam kusagilt.
Ajalooliste hoonete puhul on igati mõistlik eelistada vanade raamide korrastamist selmet asendada neid masstoodanguga. Ka uued puitaknad võivad sarnaneda pigem plastaknale – on rohmakad ja vale proportsiooniga.
Artur Ümar
Muinsuskaitseameti restaureerimisnõunik
