Eelmisel nädalavahetusel oli mul võimalus osa saada Varssavis toimunud lambameditsiini tuumateadlaste (tuntud ka kui Euroopa väikemäletsejate kolledži) aastakohtumisest. Päev otsa pidasid Euroopa lambageeniused lühikesi loenguid, mis puudutasid nende uurimusi või huvitavaid haigusjuhtumeid. Sai näha väga valjusti rääkivaid ja žestikuleerivaid kreeklasi, kes arutasid peamiselt lüpsilammaste probleeme. Tugeva aktsendiga mõmisevaid šotlasi, kes olid mures oma mägilammaste mineraalide pärast. Ja veel mitme muu riigi klišeelikke kuvandeid esindavaid tegelaskujusid. Päevakava oli tihe nii aja kui ka sisu poolest, lõunaks minu ajud juba suitsesid. Peas lendles miljon küsimust. Kas ja millised haigused võiksid lähiajal ka Eesti lammasteni jõuda? Millised haigused on juba olemas, aga meil pole vahendeid, et neid diagnoosida? Kes võiks tahta Eestis rahastada uurimusi mineraalide omastatavuse ja sobivuse kohta? Kui tihti puutuvad Eesti inimeste arstid kokku haigustega, mida lambad on meile üle kandnud?
