Haapsalus hakkavad noorsootöötajad noortega kontakti otsima tänaval ehk seal, kus sihitult hulkuvad inimesehakatised enamasti on. Idee on ju ilus: tänaval logeleval noorel inimesel tekib usalduslik suhtlus täiskasvanuga – mobiilse noorsootöötajaga – ja ühel hetkel on noor sihitu vahtimise asemel hoopis motiveeritud edasi õppima, töötama või lööma kaasa vabatahtlikus töös.
Kas see on aga ka tegelikult võimalik? Kui noortekamba juurde astub noorsootöötaja jutuga „Tere, mina olen noorsootöötaja. Kas te ei tahaks minna noorteüritusele?” ja noored vastavad talle iga kord: „Mine minema, meid ei huvita!”, siis – kui kasulik ja tõhus selline tegevus on?
Haapsalu mobiilseid noorsootöötajaid koolitav Annegrete Johanson ütleb, et noored on ajast aega kogunenud, see on noore arengus tavapärane ja iseloomulik etapp. Täiskasvanute jutust olulisemad on omaealiste arvamused ja tegemised. Kas noored ikka võtavad tänavail noorsootöötajaid kuulda ja käituvad viisakalt ka ajal, kui neid kõrval ei ole?
Mobiilne noorsootöö on oma olemuselt sotsiaalpedagoogiline lähenemine. See tugineb noorte positiivsetele, mitte negatiivsetele omadustele, noorterühmadega luuakse kontakte nende enda ruumis, olgu selleks siis tänav, kaubanduskeskus või pargipink. Mobiilne noorsootöö peaks toetama noori nende toimetulekus ja pakkuma alternatiive sihitule olelemisele.
Tänaval noortega tegeleda võib olla lihtsam kui neid noortekeskuse uksest sisse hõigata, ning kui nad peaksidki keskusesse tulema, siis seal püüda neid millegagi tegevuses hoida.
Mingeid garantiisid ei ole. Siiski on parim koht noortega tegelemiseks ikkagi paik, kus noored ise tahavad olla.
