Kohtla-Järve riigigümnaasiumi juhtum näitas, kust jooksevad Keskerakonna uue juhtkonna võimaluste piirid.
Kui Jüri Ratas 2016. aastal Edgar Savisaarele erakonna esimehe kohale väljakutse esitas, avaldas talle esimesena toetust Kohtla-Järve piirkond. Seda paljud enam ei mäleta. Veel vähemad mäletavad, et siis, kui Ratas esimest korda – tulemuseta – Keskerakonna esimeheks kandideeris, 2011. aastal, toetas Kohtla-Järve piirkond korraga nii Ratast kui ka Savisaart.
Kohtla-Järve ja Narva piirkonnad on Keskerakonnas kogu aeg olnud erilised, teistmoodi.
Edgar Savisaare pika valitsemisaja vältel kujunes Ida-Virumaa linnade võimueliidi ning Keskerakonna vahel välja omamoodi frantsiisisuhe. Keskerakond andis Kohtla-Järve ja Narva linna valitsevatele klikkidele kasutada kaubamärgi ning muu selle juurde kuuluva. Venekeelsete valijate seas populaarne ja usaldatud bränd aitas kohalikel batjadel võita kohalikke valimisi. Nemad omakorda tõid Keskerakonnale Ida-Virumaalt kõikidel riigikogu valimistel ülekaaluka võidu ja hulga kohti parlamendis. See, mismoodi kohalikud omavahel asju ajasid ja elu korraldasid, Keskerakonda Tallinnas ja Toompeal ei puutunud.
Keskerakonna bränd oli Ida-Virumaa linnade võimueliidile väärtuslikum kui Edgar Savisaare isik. Sellest tuli ka nende toetus sisevalimistel, kui hakkas selgeks saama, et Savisaar enam kaua vastu ei pea.
Viimased valimiseelsed avaliku arvamuse uuringud kinnitavad, et Jüri Ratasel on õnnestunud kõvasti tõsta Keskerakonna toetust eestikeelsete valijate seas – sealhulgas Lõuna-Eestis, Kesk-Eestis ja saartel. Seda on uuenev erakond Ratase, Kadri Simsoni ja Mailis Repsi juhtimisel saavutanud oma sõnumeid järk-järgult poliitika peavoolu nihutades, aga kohati ka väga järskude sammudega.
Näiteks mullu augustis otsustas Keskerakonna juhatus Ratase kindlakäelisel suunamisel, et Narva linnavolikogu korruptsioonikahtlustuse saanud liikmed, kes volikogust ei taandu, lendavad erakonnast välja. Ratas ei kohkunud oma positsiooni läbi surumiseks hääletusest, sundis Yana Toomi Narva organisatsiooni korrale kutsuma ning kui see ebaõnnestus, siis võttis stoilise rahuga vastu piirkonna lagunemise.
Mõistetavalt tegi Keskerakonna tavapäraselt juba aastaid 75 protsendist ülalpool püsinud toetus venekeelsete valijate seas niisuguste otsuste peale tuntava nihke allapoole. Aga detsembris-jaanuaris on venelased taas Keskerakonna taha endisel määral tagasi koondunud.
Ükski teine erakond ei suutnud venekeelsete valijate jaoks Keskerakonda… kuidas oleks täpne väljend – asendada? Tegelikult peaks ütlema, et ükski teine Eesti erakond ei oma jätkuvalt venekeelsete valijate seas peaaegu mingit usaldust, ka pärast seda, kui Keskerakonna uus juhtkond võttis muuhulgas vene keelt kõnelevate arvatavate korruptantide suhtes sallimatu joone. Paljude edasipüüdlike vene noorte jaoks on Keskerakond endiselt lift poliitika ülemistele korrustele.
Aga kuu enne valimisi nägime ära, kust jookseb piir. Jüri Ratas ja Mailis Reps otsustasid lõppenud nädalal ühe ropsuga võimalikud kahjud sisse võtta ja teatasid samal päeval üsna samas sõnastuses, et Kohtla-Järvele eestikeelset riigigümnaasiumi – erinevalt Repsi juhitava haridusministeeriumi vahepealsest lubadusest – ei tule.
Avaldustele eelnes mõistukõne kohalikust kogukonnast saabunud signaalidest ja nende ärakuulamise vajadustest. Võib ainult aimata, kes ja kui nõudlikul toonil Ratasele helistas. Arvata võib, et helistajate jaoks ei olnud küsimus isegi mitte niivõrd kooli õppekeelest, vaid frantsiisi katte all arendatud kohaliku suletud võimusüsteemi säilitamisest.
Võimalik, et mõnel teisel hetkel oleksime näinud Narva episoodiga sarnast kanna maha panemist. Aga mitte enne valimisi, mille lõpptulemus sõltub sellest, kas kõik Kohtla-Järve ja Lasnamäe valijad ikka välja tulevad.
Korra oleme Keskerakonnas juba näinud, et uue juhtkonna tahtmisele tuli piir ette. See oli siis, kui Mihhail Kõlvart tõkestas sotside kaasamise Tallinna linnavalitsusse pärast kohalikke valimisi. Nüüd on Ratase positsioon oluliselt tugevam, aga Kohtla-Järvel eestikeelse keskhariduse lõppemise takistamiseks jääb seda ikkagi väheks.
Nii kaua kui on Eesti riik, ei pea eestlane õppima kakskeelses koolis, saati okupantide keelses (vabandust!), asugu ta kus iganes, aga ta asub Eestis! Eestis!Ja miks me küll meeleavaldusi ei korralda, kuigi oleme peremehed omal maal?
Muidugi, meie oma riiki pidada on kallis, väga kallis, aga südamele on ta hindamatu, seepärast ei saa olla nõus mingigi lõivumaksmisega vastupidistele arvamustele. Oma selja sirgeksajamisega aitame ka venelast oma kõrval, öeldes talle – hei, sõber, see on Eesti, meie Eesti ja siin kehtivad sellised seadused, meile kõigile.
Kas Keskerakond tahab tasapisi juurutada sellist Eestit, mille aluseks ei oleks Vabadussõda ja Tartu rahu, mida nad õnneks eirata ei saa, aga mille kodanikkonna ja ühtlasi valijaskonna moodustaks kõik need, kes Eesti taasiseseisvumise ajal siin elasid, mis aga tähendaks Eesti okupeerimise mittetunnistamist? Ja nemad püsiks siis ilusasti pukis edasi nii Tallinnas kui Riigikogus. Ja edasi juba annaks vene keelele ka riigikeele staatuse jne jne