Edward Lucas: vajame hübriidsõja ajastul uut Karl Popperit

lucas
Demokraatia on harva tundunud nii segane ja ettearvamatu. Terendab viimane tähtaeg Brexitis kokkuleppele jõudmiseks. Prantsusmaa ja Itaalia on migrantide pärast tülis. Saksamaa on sisenenud üleminekuperioodi, valmistudes suurkuju Angela Merkeli lahkumiseks poliitiliselt areenilt tundmatu ja suuresti järeleproovimata Annegret Kramp-Karrenbaueri kasuks. Washington DC-s on USA valitsus just lõpetanud rekordilise tööseisaku.

Demokraatiate vastased Venemaal, Hiinas ja mujal tunnevad kahjurõõmu. Segadus, viivitused ja vapustused on tõesti kulukad, kuid nad on ka märk tervisest. Nad räägivad vastu ühele Lääne vastasleeri peamisele väitele, et kõik on kallutatud ülivõimsate ärihuvide ja nende süvariigi liitlaste kasuks. Demokraatlik poliitika on sellest vaatenurgast lähtudes ainult sisutühi teater – valik Coca-Cola ja Pepsi vahel. Iga poliitiline või majanduslik muudatus, mis võiks tõeliselt raputada rikaste ja mõjuvõimsate huve, ei tõuse kunagi päevakorda.

See oleks võimas argument, kui see vaid tõele vastaks. Aga need hämarad niiditõmbajad teevad maailma oma salaagenda järgi juhtides tähelepanuväärselt halba tööd. Nad ei ole suutnud ära hoida kahjulikku kaubandussõda USA ja Hiina vahel. Nad ei ole suutnud peatada Brexitit, mis kujuneb isegi parimal juhul igas mõttes lõhestavaks ja kulukaks (kasu rahvusliku uhkuse ja suveräänsuse vallas, kui see peaks üldse järgnema, kujuneb tõenäoliselt tabamatuks).

Euro probleemiderohke ajalugu osutab vaevalt sellele, et Rothschildid ja teised rahandusgeeniused on ette valmistanud lava ja kirjutanud käsikirja. Lühidalt, kui sellised lavatagused manipulaatorid peaksid üldse olemas olema, on nad nii ebapädevad, et neid võib pidada tähtsusetuks.

Lääne poliitika ettearvamatus on märk elust ja tervisest ja see on teravas kontrastis sellega, kuidas käivad asjad Venemaal. Vene poliitiline süsteem paistab pealtnäha üsna sarnane igale teisele Euroopa riigile. Korraldatakse kohalikke ja regionaalvalimisi, kus võistlevad erakonnad. Kohtusüsteem tegutseb poliitilise süsteemi paralleelsambana. Põhiseadus paneb paika mängureeglid. Venemaa on kõigi peamiste rahvusvaheliste inimõiguskonventsioonide allakirjutajate seas.

Aga see süsteem on võlts. Poliitilised ootamatused juhtuvad mitte valijate survel, vaid sellepärast, et tähtsad poliitikud (ja tavaliselt vaid üks poliitik, Vladimir Putin) on meelt muutnud. Poliitilised institutsioonid Venemaal (nagu ka Hiinas) on kas dekoratiivsed või ei eksisteeri süsteemi autonoomsete osadena, vaid selleks, et viia ellu mujal langetatud otsuseid.

Need korraldused tunduvad olevat nõuetele vastavad, kuid on seda vaid petlikult. Tõelise poliitilise süsteemi kontrollimehhanismid on puudu. Eksimused kipuvad olema suured. Iga poliitiline ja majanduslik muudatus, mis võiks raputada rikaste ja mõjuvõimsate huve ei pääse – päriselt – mitte kunagi päevakorda.

Avatusel ja segasusel on palju eeliseid, kuid üks suur nõrkus: riiklik julgeolek. Keerulised otsused viibivad. Paindlikud ja kiired vastused ohtudele põrkuvad õiguslikele, eetilistele ja normatiivsetele piirangutele. Autoritaarsed liidrid ei pea üldiselt selliste detailide pärast muretsema. Geopoliitilise konkurentsi teravnedes on see oluline.

Mured demokraatia kaitsmise pärast ei ole uued. Filosoof Karl Popper avaldas raamatu “Avatud ühiskond ja selle vaenlased” 1945. aastal, põrmustades toona populaarse marksistliku alternatiivi liberaalsele demokraatiale. Terava ideoloogilise vastasseisu ajastu on paraku ammu möödas. Praegu kujutavad palju elujõulisemat ohtu pehmemad Hiina ja Vene autoritaarsuse mudelid. Ajastul, mida iseloomustavad “hübriid”-rünnakud, mis kombineerivad taktikaid nagu küberrünnakud, räpane raha, desinformatsioon ja vägivald, vajame veel üht Popperit – ja pigem varem kui hiljem.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.