Ränderaamistiku põhieesmärk, et rände väljakutsetega tegelevad riigid koos, on õige, kuid juurde lisatud väärtushinnangud on põhimõtteliselt vastuvõetamatud, kirjutab riigikogu Vabaerakonna fraktsiooni liige Krisa Aru Vabauudistes.
Eesti Vabaerakond ei toeta rändeleppe tingimusteta vastuvõtmist just fakti pähe esitatud ideoloogiliste väärtushinnangute tõttu, mis on vastuolus lausa Eesti põhiseadusesse raiutud väärtustega. Näiteks eeldab raamistik, et migrantide sihtriigid käsitlevad rändeküsimusi rõhutatult positiivses võtmes ehk vaikivad maha rändega seotud väljakutsed.
Aus ja demokraatlik arutelu võib olla kriitiline, võib minna kirglikuks, võib ka kedagi solvata. Ent kehtestades ühiskondlikule debatile ideoloogiliselt “õiged” tingimused, pole arutelu enam ei aus ega demokraatlik. Arusaam, et riigid võivad ja saavad kehtestada rändeküsimuste arutamisele “õige” tooni, riivab rängalt sõna- ja mõttevabadust.
Leppe punkt 10 nendib ükskõikse enesestmõistetavusega, et riigid esitavad ka rändedebati aluseks olevaid fakte läbi ideoloogiafiltri. Eesti riik ei tohi mingil moel võtta endale niisugust kohustust. Ei juriidilist, moraalset ega sümboolset. Mitte ka vaikiva nõusoleku, isegi mitte lihtsalt vaikimise kaudu. See punkt pärineb totalitaarsete režiimide argipraktikast ning ajades päriselt väärtuspõhist välispoliitikat, ei saa Eesti kasutada “võimalust vaikida”.
Suur rändelaine on alanud ning muudab lähema poolsajandi jooksul maailma palge enam kui ükski teine protsess, ilmselt enamgi kui rändega tihedalt seotud kliimamuutus. Leppe olulisim osa kinnitab, et rändega kaasnevad väljakutsed lahendavad maailma riigid koos ning kedagi ei jäeta üksi. Sellele põhimõttele saaks vastu vaielda vaid väga rumal või pahatahtlik inimene. Täna tunnevad end üksi jäetuna Kreeka ja Itaalia. Ka Eesti on kahe tsivilisatsiooni piiril asuv riik ning me ei elaks üle, kui rändesuundade ja tulipunktide nihkumisel jääks Eesti oma probleemidega üksi.
Raamistik rõhutab, et rände väljakutsetega tuleb muu hulgas tegeleda ka rändeteede alguspunktis. Seda põhimõtet tuleb kõrgelt hinnata: probleemidega tegelemine rändeteede alguspunktis on kõige valutum nii rände alg- kui sihtriigi inimestele. Raamistik käsitleb seda paraku ühena mitmest lahendusest, mitte prioriteetsena, ehk võib öelda et liiga hilja ja liiga vähe. Aga vähemalt on see põhimõte kirjas.
Ükski Eesti riigi esindaja ei tohiks rändeleppele tingimusteta allkirja anda, vastuolud meie tüviväärtustega on selleks liiga rängad. Parimal juhul tuleks sellised väärtushinnangud tekstist eemaldada ja rääkida leppes koostööst, kuid see pole kahjuks realistlik. Halvim oleks leppest põhimõtteliselt välja jääda, sest rändest kujuneb väga tõenäoliselt 21. sajandi maailma suurim ja võimsaim protsess. Ning Eesti suurim julgeolekurisk pole Venemaa, kliimasoojenemine ega vägivaldne islam – Eesti suurim julgeolekurisk on üksi jäämine.
Eesti Vabaerakonna hinnangul peaks Eesti lisama rändeleppele selge preambuli, mis toetab igati maailma rahvaste koostööd rändelainega toimetulekul, aga eemaldub selgelt kõigist teksti lisatud ideoloogilistest väärtushinnangutest. Rände kriitikavaba idealiseerimine, avaliku ja demokraatliku debati piiramine ja ühiskonna ideoloogiline kallutamine ei ole meie väärtused.
Väärtuste eest on lihtne seista enda vastaste ees. Eesti peab seisma enda väärtuste eest ka enda liitlaste ees. See ei tee Eestist väikest vastikut natsiriiki, vaid tõestab meie välispoliitika tõelist väärtuspõhisust.
Krista Aru, Vabaerakond
Oleks, Tuleks ja Peaks on kõrvaltvaataja sõbrad.
Krista Aru on Riigikogu liige, temalt ootan ikka konkreetseid tegusid jutustamise asemel, mida (Riigikogu) peab tegema, aga…
…aga Krista Aru on Vabaerakonna liige, temalt pole oodata konkreetseid tegusid jutustamise asemel.
Niisugustes tähtsates küsimustes peaksime küsima kodanike käest rahvahääletuse läbi aga ei saa sest meie juhtivpoliitikute arvates rahvas on loll.Ainult nemad teavad mis meile hea on !