Et telesarja „Pank” üle palju vaieldakse, näitab, et autoritel on 1990. aastate uue Eesti kangelaste lugu õnnestunud, ilma tegemata detailidesse takerduvat kostüümidraamat.
Ametikohast tulenevalt oleks mul võimalik kõik kümme Eesti enim kõneainet pakkuva sarja „Pank” osa järjest ära vaadata. Enamiku välismaiste sarjadega ma nii teen. Kõige nüüdisaegsemas draamažanris on lausvaatamine õige elamuse saamiseks parim viis.
Aga ma ei tee seda „Pangaga”, sest erinevalt kuulsatest ja maailmakultuuri jälje jätnud sarjadest nagu „The Wire”, „Homeland” või „The Deuce” tahan ma kogeda „Panga” sõnumit koos Eesti ühiskonna retseptsiooniga.
Nende ridade kirjutamise ajaks 1. novembri õhtul olen seega näinud kahte esimest osa. Kohe peaks eetrisse minema kolmas ning ajaloo ilu ning konteksti supernäitena annab ETV vahetult selle ees eetrisse „Esimese stuudio” intervjuu Eesti Panga presidendi Ardo Hanssoniga.
Hansson võiks vabalt olla üks „Panga” tegelaste prototüüpidest. Niipalju kui tean, teda siiski isikuna sinna sisse kirjutatud pole. Hansson ülekantud tähenduses on kahtlemata kohal – rahareformikomitee kolmanda, kuid tähtsa liikmena ja Mart Laari esimese valitsuse majanduspoliitika kujundajana. Ilma tema nägemuseta Eestist poleks ka 1990. aastate – ja praegune – Eesti olnud selline, nagu ta on. Ei oleks olnud valuutakomitee süsteemi, mis oli tüüpiline 1990. aastate uue Eesti ehitajate julge lahendus keerulisele ülesandele.
Prototüüpide liiga kerge äratuntavus vastandatuna nihestatusega kujutatava perioodi materiaalsetes märkides on geniaalne võti „Panga” tegelikule tähendusele. „Pank” on ühtaegu Eesti kangelaseepos ning sümbolistlik jutustus kadunud reaalsusest ja tänapäeval uskumatutest võimalustest. Igal juhul ei ole tegu traditsioonilise ajastu- ja kostüümidraamaga ning see on hea.
Muidugi olen ise 1990. aastate Eesti panganduses väljendunud maailma nullist ülesehitamise suhtes erapoolik ja nostalgiline. Kes ehitas panka, kes ajakirjandust. Tunne, et midagi saab teha Soome lahe äsja vabanenud serval täiesti uutmoodi, ise ja esimesena, oli kindlasti sama ja see tunne kujundas mitu põlvkonda Eesti elusid. Nende põlvkondade eredamad esindajad on kahtlemata kangelased, eriti kui ajalooliselt distantsilt võrrelda saatusekaaslastega mõnes naaberriigis.
1990. alguses üles ehitatud uue elu vaim peegeldub ka selles, et Eestis saab riigi 100. sünnipäeva tähistamiseks valida just niisuguse loo, mida ükski teine riik ei telliks. Ja jutustada seda lugu keerulises, mitmetasandilises keeles. See ei ole mingi „Nimed marmortahvlil”.
Järelvaatamise numbrid osutavad, et „Panga” lugu jätkub iga osa järel väljaspool ekraane tuhandetes kodudes ja töökohtadel ning see on sarja kõige suurem saavutus. Need, kes mäletavad, ei mäleta või mäletavad vähe või mäletavad teisiti, saavad sellest rääkida ja nii sünnib meie 1990. aastate lugu uuesti ja uute tähendustega.
2018. aastal lahutab meid 1990. aastate algusest 25 aastat. 1970. aastate keskel, kui Silver Anniko kirjutas oma „Rusikad”, lahutas teda romaanis kujutatud ajastust ligikaudu sama pikk aeg. Tõsi, vahel oli suur sõda ja Anniko ei elanud vabal maal.
Kuid ajaloo ilu on „Panga” esilinastuse ja „Rusikate” esmakordse täies mahus avaldamise seadnud samale hetkele. Neid on võimatu mitte võrrelda.
Erinevalt „Pangast” on „Rusikad” realistlik, ajastu detailid on kümnendisisese täpsusega hoolsalt paigas. Kuid ka see ei ole „Nimed marmortahvlil”. Sümbolismi on „Pangast” enamgi, Eesti arhetüüpide galerii lummavalt aegadeülene. Kui tahaks, siis saaks „Rusikate” 900 leheküljest mitte kümme osa, vaid kolm hooaega võimsat teledraamat.
Võimalik, et 25 aasta pärast kirjutab keegi romaani või sarja – või midagi, mida ma ei oska ennustada – teatrist NO99, näidates 21. sajandi esimeste kümnendite Eestile iseloomulikke kangelasi ja nende lugu. Loodan, et see lubab uute põlvkondadeni ulatuvat äratundmis- ja selgitamisrõõmu neile, kes seda aega lähedalt kogesid.
