1

Kadri Englas võttis õppejõult teatepulga üle

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

Kadri Englas. Foto: Eduard Laur

Oma esimese tööpäeva hommikul jagas Haapsalu neuroloogiahaigla verivärske juht Kadri Englas alluvaile väikesi värvilisi komme.

Seda lootuses, et koostöö uue peaarstiga tuleb täpselt sama värviline ja tore. Englas sai äsja 33aastaseks, tal on üle 150 alluva – eestlased, lätlased, leedukad, prantslased, hollandlased, hispaanlased – ning juhtida maailmatasemel taastusravihaigla. HNRK seinte vahel saab abi 4000 patsienti aastas. Englas loodab selle tulevikus ehitada veel kolmandiku jagu suuremaks.

Englase esimene tööpäev kestis 12 tundi. Ehk nagu ütleks haigla senine juht Priit Eelmäe – töö- ja puhkeaja seadus on Englase nõrk koht. Sellest hoolimata jõuab Englas käia rahvatantsutrennis, kirjutada sahtlisse luuletusi ja promenaadil betoonserva pidi joosta. Englase õhtune seitsme kilomeetri pikkune jooksuring – hea tuju tee, nagu ta ise ütleb – algab Niine tänavast, kus ta elab, ja viib raudteejaama kaudu promenaadile. Kui vähegi võimalik, siis jookseb Englas veepiiril betoonserva peal.

„Oi ei, igal õhtul ma ei jookse,” täpsustab Englas. Ja kilomeetreid pole ka kunagi lugenud.
Englase kirg on beebid, ta on spetsialiseerunud imikute füsioteraapiale, ja tema suur eeskuju on lasteaiakasvatajast ema, kelle juurde Pikasillale jõuab ta vähemalt kord kuus.

Lääne Elu intervjuu ajaks teisipäeva õhtupoolikul on Englas ametis olnud kaks päeva, aga näib end tundvat kala vees – tuleb vastu, pistab käe pihku, juhib kontsaklõbinal viiendale korrusele, kust avaneb imeline vaade Haapsalu lahele, naeratab möödudes igaühele. Temaga täpselt samal hetkel jõuab intervjuupaika serveerimiskäru: tassid, kann, koor, suhkur, küpsised. Kohvilaud katab end just nagu ise. Kõik käib nagu kellavärk.

„Minu eelmine töölaud oli, näete see, sessamas ruumis,” osutab Englas. Kuigi kaks päeva neuroloogiahaigla juht, tunneb ta maja ja inimesi läbi ja lõhki. Kui eestpoolt tagantpoole lugeda, siis on ta olnud neuroloogiahaigla arendus- ja kvaliteedijuht, rehabilitatsiooni ja füsioteraapia osakonna juhataja ning füsioterapeut – 1. septembril sai kümme tööaastat täis. 1. oktoobrist kvaliteedijuhi kohalt sõna otseses mõttes viis korrust allapoole kukkunud Englas istub nüüd esimesel korrusel Priit Eelmäe vanas kabinetis, laua peal kausitäis pisikesi värvilisi komme. Kõige rohkem aega on ta kümne aasta jooksul veetnud aga ruumis nr 220A – beebide füsioteraapiatoas.

Tegelikult jäi viienda ja esimese korruse vahele pool aastat doktorantuuri sõna otseses mõttes teisel pool maakera – Uus-Meremaal – ja õpingud Brightoni ülikoolis Inglismaal. Imelised linnad mõlemad, Englas aga ei kõhkle sekunditki, kui peab vastama, kumb on ilusam, kas Haapsalu või Brighton. Muidugi Haapsalu. „Ja ilusam kui Wellington on ta ka,” lisab Englas kiiresti.

See, kuidas Englas Pikasilla tüdrukuna kümme aastat tagasi Haapsalusse tööle sattus, on kuidagi sümboolne. Ta töötas Viljandi haiglas ja oli Tartu ülikooli just lõpetamas, kui ühel heal päeval tuli talle ülikooli koridori peal vastu tema toonane õppejõud Priit Eelmäe. HNRK verivärske juhina oli Eelmäe ühte ja teist Englase kursusekaaslast Haapsallu tööle kutsunud, Englast aga mitte. „Siis olingi ma tema juurde astunud ja nõudnud, miks ta mulle sellist ettepanekut ei ole teinud,” ütleb Englas. Ise ta seda ei mäleta, Eelmäe aga mäletab ja küllap see nõnda oli. Enne tööletulekut oli Englas käinud Haapsalus ühe korra ja see on tal väga selgesti meeles.

Oli ilus ja soe maikuu, Eelmäe oli Englase oma tudengina Haapsallu füsioterapeutide kursusele abiks kutsunud. Englas oli istunud koos kursusevennaga bussi ja hakanud Tartust Haapsalu poole sõitma. „Aga see on ju selline „tunne oma kodumaad”-buss, peatub igal pool,” meenutab Englas. Raplas tekkisid mõlemal väga tugevad kahtlused, kas üldse kohale jõutakse, aga jõuti. Tuldi raudteejaamas maha ja hakati kaardi järgi kuursaali otsima. „Me pidime ööbima Vanalinna Bowlingus, aga millegipärast oli mul meeles, et me ööbime kuursaalis,” meenutab Englas. Kuursaal leiti üles, koputati uksele, akendele, käidi ümber maja, ei midagi, öö hakkas peale tulema. Lõpuks võttis Englas julguse kokku ja helistas õppejõud Eelmäele, et kuursaal on kinni ja magama pole kuskile minna. Eelmäe olnud väga jahmunud, miks Englas just kuursaalis magada tahab. Lõpuks sai kõik korda, aga meeles on seiklus selgesti.

Kui Haapsallu tulek ja õppejõult teatepulga ülevõtmine kõlab nagu filmis, siis kõikide valikute kohta seda öelda ei saa. Unistuste paika Uus-Meremaale ei läinud ta mitte unistuse, vaid ühe sealse teadlase pärast, kelle käe all ta tahtis doktoritööd teha. Paiknenuks õppejõud kusagil mujal, läinuks Englas sinna.

Füsioterapeudi erialast pole ta kunagi unistanud ega teadnud õieti, mida see üldse tähendab. Englas on lõpetanud Tallinna inglise kolledži, unistas kogu gümnaasiumiaja psühholoogiks saamisest, aga jäi joone alla. Tasulisele kohale oleks saanud, aga ta oli otsustanud, et raha eest kohale ta ei lähe. Füsioteraapiasse pääsenuks ta tasuta. Englasel polnud aimu, mida see sõna üldse tähendab. „Uurisin siis kiiresti ja sain teada, et sealgi saab töötada inimestega, lastega,” ütleb Englas. Lapsed, eriti beebid on Englase suur kirg. „Ei oskagi seletada, miks see nii on. Ma olen kogu aeg lastemagnet olnud,” tunnistab Englas. Esialgu kindel, et vahetab eriala, sattus ta praktikale lastehaiglasse. See muutis kõik – füsioteraapia jäi.

Enam-vähem kõik muu tema elus on siiski lapsest saadik – laste- ja teatriarmastus ning kirjutamine. Internet on talletanud tõiga, et aastal 2003 pälvis Tallinna inglise kolledži 11. klassi õpilane Kadri Englas auhinna essee eest Merle Karusoo lavastuse „HIV” ainetel. „Kirjutada mulle meeldib, on alati meeldinud ja kirjutan tänini,” ütleb Englas. Pooleli romaanikäsikirja tal ette näidata pole, luuletusi sahtlis on küll.

Küsimusele, millal ta viimati teatris käis, löövad Englase silmad särama: „Oi, teatris meeldib mulle väga-väga käia!” Viimati käis ta teatris kolm päeva tagasi Haapsalus ja enne seda Sidney ooperimajas.

Näitlejaks või baleriiniks saada – nagu enamik väikesi tüdrukuid – pole ta aga kunagi tahtnud.
Otsus taastusravihaiglat juhtida ei sündinud kergesti. Haigla nõukogu oli sisekonkursi välja kuulutanud ja Englas vastas kõigile nõuetele. „Nii ma seal tormises Wellingtonis siis istusin ja mõtlesin, kas korjata nõukogu visatud kinnas üles või mitte,” meenutab ta. Otsustada aitas see, et haigla oli tuttav – kümne aastaga ikka ju jõuab üht-teist. „Ja füsioteraapia on meditsiini üks lahedamaid valdkondi, seda ei ole ma kunagi varjanud,” ütleb Englas. Selles on salapära ja lootust. „Peaaegu ei ole võimalust, et me ei suuda aidata,” ütleb ta. Kui üks valdkond on juba nii südamelähedane, miks siis mitte see juhtida võtta. Muidugi, teatud nõrga külje leidis ema, kes tütre ametikõrgendusest kuuldes lõi käed kokku ja hüüatas: „Issand, nüüd ei saa ma kunagi lapselapsi!”

Teine, kellega Englas nõu pidas, oli insenerist vend, kes arvas, et ärgu õde peljaku – häid naisjuhte on vähe, üks uus poleks liiast.

Küsimusele, kas hirm ei ole, vastab Englas: „Muidugi on!” Aga sellist tunnet, et mida ta nüüd ometi tegi ja kuhu end segas, ei ole olnud. Veel. „Eks see võib tulla, aga mul on head geenid töötegemise ja vastupidavuse koha pealt,” ütleb Englas. Nagu muuseas tuleb hiljem välja, et tema vanaisa on August Englas – seitsmekordne Eesti ja NSV Liidu meister ning maailmameister Kreeka-Rooma ja vabamaadluses.

Kadri Englas
* 1. oktoobrist HNRK juht.
* Sündinud 1985 Pikasillal.
* Lõpetanud Tallinna inglise kolledži, Tartu ülikooli füsioteraapia eriala, spetsialiseerunud imikutele.
* Õppinud Brightoni ülikoolis Inglismaal, doktoriõppes Uus-Meremaal Otago ülikoolis.
* Hobid rahvatants, jooksmine, jalgrattasõit, teater.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Sass1.
Sass1.

annetasin üleeile 7 €, enda õigustuseks:
1) olen invaliid;
2) ka 1 eurosent on ametlikult Eestis raha.

wpDiscuz