Matsalu 16. loodusfilmide festival algas Eesti loodusfilmi 87aastase suurkuju Rein Marani teosega „Peetrike Laanetagusel”, mida oli vaatama tulnud just õige publik – suur hulk koolilapsi.
Ligi tund kestnud film jälgis nelja-viieaastase põnni avastusretki koduõue õunapuuaias, niidul ja metsaveerel. Kolmapäeva hommikul oli Lihula kultuurimaja kinosaal mõni aasta vanemate alg- ja põhikooliealiste päralt.
„See põnn on palju väiksem kui teie. Te olete ammu unustanud, kuidas nägi maailm välja nii palju madalamalt,” ütles Maran lastele.
Lapsed läksid avastusretkele kaasa. Kui Peetrike filmis ahhetas, kuidas lind pesas poegi toidab või imestas, kui märkas puulehel tuhatjalgset, kahises ka saal. „Sisalik! Ma olen sellist isaga koos näinud,” rääkis üks algklassitüdruk teistele. Või „Mida need teod teevad?” Ja kui peategelane tegi hobuseid vaadates klik-klok häält, tegi seda terve saal.
Enne filmi algust oli Maran lastele kinnitanud, et just sellises saalis on tema filmi kõige parem vaadata, sest siin pääseb maksvusele imeilus pilt ja stereoheli tekitab tunde, et linal lennanud putukas on järgmisel hetkel juba vaataja selja taga. Lähivõtted olid lummavad ja heli andis visuaalile tõesti palju juurde. Suuremas osas filmist ei olnud isegi saatemuusikat, küll aga rohutirtsude sirin, mesilaselennu põrin ja kärbsesumin.
Kõik oli tuttav ja samas ebamaine. Filmi eesmärk oli näidata, et looduse avastusretkeks ei ole tingimata vaja minna eksootikasse. Kes õpib jälgima, jõuab maailma, mida lõpuni avastada ei jõua kunagi. Eriti kehtib see Matsalu kandi laste kohta. „Kui lähete pärast kooli koju, võite ise proovida, sest see film on tehtud siinsamas Lihula lähedal maal,” lubas Maran.
Seansile oli kohale tulnud ka putukateadlane filmi konsultant Urmas Tartes. „Kui mõni kimalane välja arvata, siis ei ole siin filmis kangetesse kaitsekategooriatesse kuuluvaid liike. Enamik on meil siin tavalised elanikud, aga nad on põnevad,” ütles ta.
Tartes vaatas filmi kaader kaadri haaval läbi ja määras tegelasi. Tema teadmised ja abi tulevad paremini välja filmi DVD-l, sest sellel on iga filmis nähtud eluka tutvustus. Tänu sellele saab filmist õppematerjal, mida saab kasutada koolis loodusõpetuse tundides.
Filmi alguses seadis Rein Maran oma tooli teistpidi ja istus seljaga filmi poole. „Mina vaatasin sama suure põnevusega kui teie, aga hoopis teid, mitte filmi,” ütles ta pärast seanssi lastele. „Teie näoilmed olid väga toredad. Oli põnevust, nalja ja isegi hirmu, kui keegi pani käed näo ette.”
„Loodan väga, et nii mõnelgi teist tekkis väike huvi jälgida, kui põnev, imelik, hämmastav on see elus loodus. Kui õpite seda vaatama, muutub maailm palju huvitavamaks,” ütles ta.
