Anvar Samost: millisel erakonnal on valimisvõiduni viiv teema?

On näha, et enamikul riigikogu erakondadest on raskusi potentsiaalselt võiduka keskse teema või teemaderingi defineerimisega riigikogu valimisteks.

Võib tunduda, et märtsikuuni on pikalt aega, aga tegelikult peaks igal valimistele mineval erakonnal olema vähemalt testimiseks mõni originaalsem idee hiljemalt augusti lõpuks. Seni on pigem katsetatud vanade loosungite ja konfliktide ülessoojendamise ning maa-õhk tüüpi valdkonnapoliitika ideekestega. Üks suur narratiiv paistab küll üsna selgelt välja, aga sellest hiljem.

Kõige lihtsam – jälle – on peaministri portfelli hoidval Keskerakonnal. Nii oli ju tegelikult mitmel varasemal korral ka Reformierakonnal. Miinimum on näidata end tegusana ja siduda ministrid ja eelkõige peaminister ametnike väljatöötatud poliitikate külge. Lisaks on majandusega enam-vähem hästi: sisuliselt täistööhõive, palgad kasvavad ja raha jätkub igat sorti iluprojektide tarvis.

Aga Keskerakond kui hästi töötav poliitiline masin sellega ei piirdu. Juba praegu on nad välja käinud mitu teemat, millest osa kuuluvad “vana hea” Keskerakonna repertuaari, osa aga on pigem kinnitamas partei uuenemise kuvandit.

Esimese parim näide on kindlasti lubadus tõsta pensione 100 euro võrra. See on nii klassikaline Keskerakond kui üldse olla saab: ümmargune number, selge sõnum lojaalsele valijarühmale. Lisaks varjatud ootus, et teiste erakondade kriitika populismi eest aitab teemat liigsete pingutusteta pildis hoida.

Teist liiki näide on lubadus põhimaanteed neljarealisteks ehitada. Seda poleks “vana” Keskerakond teinud, aga nüüd on opositsioonis olev Reformierakond ja ka Keskerakonna koalitsioonipartnerid selgelt küsimärgi ees: kas kaasa noogutada või otsida nurk, kust teede suurehitus vastutustundetu majanduspoliitikana võiks näida.

Reformierakonna enda olukord on üllatavalt palju keerulisem. Üle väga pika aja minnakse riigikogu valimistele opositsioonist. Erakonnal on uus juht, kellele on projitseeritud palju erinevaid ja paraku vastuolulisi ootusi. Senine trumpkaart ehk julgeolekuteema (kriitikute käsitluses Venemaa hirmu kütmine) sobis hästi valitsuserakonnale, aga opositsioonis oleks see omaette number, kuna usutavaks esinemiseks sobivat tribüüni ei ole. Läbi aegade on Reformierakond olnud tugev majandusteemadel ja see oleks ka praegu ilmselt nende parim võimalus. Aga see eeldaks vanadest dogmadest lahtilaskmist – kas julgust on?

Sotsiaaldemokraatlik erakond ja Isamaa otsivad “hõbekuuli” tüüpi ideed, mis aitaks varjutada mõlema erakonna raskusi ja valitsuses kogutud negatiivset kuulsust. Ei saa välistada, et selline idee on olemas, kuid kindlasti ei sobi selleks sotside välja käidud noorte stardikapital või hooldekodu toetused või Isamaa nimemuutus või pakkumine tõsta tulumaksuvaba miinimum kõigile 500 euroni.

Üllataval kombel näib EKRE olevat käimas oma suure teemana välja kohtusüsteemi ümberkorraldamist, lihtsamalt öeldes rünnakut kohtunike vastu. See ei näi aga isegi nende enda ustavale valijabaasile kuigi aktuaalne.

Avalikkuses on pikalt möllanud vaidlus tselluloositehase ja laiemalt metsade majandamise üle, aga väidetavalt näitavad mitme erakonna tellitud avaliku arvamuse uuringud, et valijad ei pea keskkonnateemasid oluliseks.

Oleks päris üllatav, kui keegi ei võtaks üles hindade ja elukalliduse teemat, seda enam, et samad uuringud on osutanud, et inimesi see erutab. Eelkõige sobiks hinnatõusu küsimus muidugi opositsioonile ja resoneeruks EKRE üldiste hoiakutega, aga oskusliku sõnastamise juures saaks ka Reformierakond positsioneerida end bensiinijaamades oigava keskklassi kaitsjaks.

Samas on suur narratiiv olemas, väljendudes EKRE kasvavas ning sotside langevas toetuses ning massilistes retkedes piiriäärsetesse alkopoodidesse. Narratiivi nimi on “Elukutselised valitsejad, ärge õpetage meid õigesti elama”. EKRE võib jääda selle sõnastamise juurde lihtsamal ja tigedamal moel, Reformierakonnal oleks võimalik see teema sõnastada igat sorti piirangute, regulatsioonide, ettekirjutuste ja näägutamise tapmise ettepanekutena.

Kuid nagu ikka ja alati, inimesed tunnevad ühte, erakonnad kavandavad teist, elu aga toob kaasa hoopis kolmandat. Pole välistatud, et leiame kõige “tulisemate” valimisdebattide seast hoopis idapiiri väljaehitamise või nämmutamise venekeelse koolihariduse teemal. Või Eesti-Vene suhete. Kui nii, siis oleme selle ära teeninud.