Mõni aeg tagasi, kui pangakontorid lõpetasid sularahaga tegelemise, imestasid inimesed, mis pank see on, mis rahaga ei tegele. Järgmisena paneb imestama Omniva: mis postiasutus see on, mis postiga ei tegele.
Seda viimast, postiga tegelemist, püüab Omniva järjest enam vältida. Kuidas muidu seletada nende järjestikuseid otsuseid: postkontorite võrgu ja postiasutuste lahtiolekuaegade kokkutõmbamist viimastel aastatel, ajalehtede-ajakirjade müügi lõpetamist postkontorites, kirjakastide võrgu koomale tõmbamist ja selle käigus ka kirjakastide tühjendamise päevade vähendamist.
Kõigi nende sammude põhjendus on üks: optimeerimine ja korrastamine. Eks ole Omnival ju õiguski. Paljukest neid paberkirju tänapäeval ikka saadetakse ja ajalehte-ajakirja saab osta ka kauplusest. Kõik see optimeerimine ja kokkutõmbamine oleks arusaadav, kui tegemist oleks eraettevõttega. Aga Omniva on riigiettevõte.
Loomulikult on ka riigiettevõtte eesmärk kasumit teenida, aga samas võiks riigi loodud ettevõttel olla ka natuke sotsiaalset vastutust. Seda enam, et kasumit teenib Omniva enam kui korralikult – 2017. aastal oli kontserni äritulu kokku 99,8 miljonit eurot.
Eraldi teema on muutustest teavitamine. Muidugi on ebameeldivaid uudiseid kõige kindlam edastada muu info varjus. Kui varakevadel kutsuti inimesi üles avaldama oma arvamust kirjakastide asukoha kohta, anti Omniva väitel sellega koos teada ka võimalikust teenindusaegade muutusest. Teadet selle kohta, millal ja kuidas teenindusajad on muutunud, ei õnnestunud aga leida. Omniva lehel on küll olemas kirjakastide nimekiri ja tühjendamisajad, aga kui inimene pole kuulnud, et kirju harvem kokku hakatakse korjama, ei taipa ta seda infot ka kodulehele otsima minna. Nii kõnnibki ta heas usus postkasti juurde, laseb pilust kirja sisse ega aimagi, et saadetis võib sinna mitmeks päevaks vedelema jääda.
Kõik see jätab mulje, et pakiautomaatide ja rahanumbrite taga inimest enam ei nähta. Ammugi ei mõelda sellele, et ka üks inimene on inimene.
