Sõjaline missioon on selge: Venemaa agressiooni heidutamine Ida-Euroopas. Sõjalises mõttes on NATO päästikväed Baltimaades ja Poolas väikesed – kõigest paartuhat sõdurit ilma õhutõrje ja merelise toetuseta. Samas tulevad nad 25 riigi sõjaväest. Sõnum Kremlile on ühemõtteline: oma endiste kolooniate näppimine tähendab mõnede maailma rikkamate ja võimsamate riikide sõdurite tapmist.
Ühendriigid on etendanud selles keskset rolli, seda tänu Pentagonile selle kirglikust atlantitsistist kaitseministri Jim Mattise juhtimisel ja kongressile, mis on kulutanud palju raha Euroopa kaitsele. Osaliselt tuleb selle eest tänada ka härra Putinit, kelle rünnak Ukraina vastu 2014. aastal avas silmi ja sundis senisest rohkem selgroogu näitama
USA regulaarväed ei paikne alaliselt piirkonnas, kuid on pidevalt seal, roteerudes USA-s ja Lääne-Euroopas asuvatest baasidest kohale. Osa rasketehnikast, mille Obama valitsus 2013. aastal mõtlematult Euroopast ära tõi, toodi eelmisel aastal tagasi. 2011. aastal laialisaadetud Teine laevastik alustab uuesti tegevust, taastades USA mereväe fookuse varem tähelepanuta jäetud Põhja-Atlandil.
Venemaa tülinorimisest hirmunud NATO-sse mittekuuluvad Soome ja Rootsi tõstavad kaitsekulutusi, suurendavad valmisolekutaset ja loovad seninägematult tihedaid sõjalisi sidemeid Ühendriikidega. Rootsi korraldas äsja oma suurima sõjaväeõppuse alates 1975. aastast ning jagas igale majapidamisele riigis karmisõnalise tsiviilkaitsebrošüüri. Soome korraldas mais USA tankide osavõtul lahinglaskmist hõlmanud õppuse.
Ühendriikide eriväelased on kõigis eesliiniriikides aidanud oma kohalikel kolleegidel salaja luua tõsiseltvõetava rindejoonetaguse võime segada ja häirida igasugust Venemaa sekkumist. See loob täiendava heidutuskihi.
Praegu on rõhuasetus tugevdusjõudude kohalesaatmise kiirendamisel. Vägede ja varustuse liigutamine üle Atlandi ja Ida-Euroopasse võtab kuid. Sõjaväelogistika on pärast külma sõja lõppu tõsiselt kulunud. Brüsseli tippkohtumisel tehakse selle igava, kuid tähtsa töö juhtimine ametlikult ülesandeks Saksamaale.
Paraku on meeleolu lääne liidus tähelepanuväärselt närviline ning närvid on pingul mitte härra Putini, vaid Donald Trumpi ülespuhutuse tõttu.
Läbikukkumise seemneid on ohtralt. Härra Trump nimetas valimiskampaania ajal NATO-t aegunuks ning ta on korduvalt kurtnud, et see on liiga kulukas. USA president esitas Angela Merkeli visiidi ajal Valgesse Majja Saksa kantslerile isegi amatöörlikult koostatud arve Ameerika sõjalise kaitse eest. Niinimetatud liitlased pole tema silmis mitte üksnes muidusööjad, vaid vastased, kes teevad Ühendriikidele kaubanduses külma.
“Ameerika ennekõike” hoiak toetub majanduslikule ja geopoliitilisele kirjaoskamatusele. Kaubanduspuudujäägid ei ole oma olemuselt halvad (jämedalt öeldes, USA prindib dollareid ja võlakirju ja vahetab neid välismaa kaupade ja teenuste vastu; mida on siin sellist, mida pahaks panna?).
Tariifide kehtestamine ei aita. Liitlastega tülinorimine samuti mitte. USA hiilgus ja Ameerika juhitav maailm toetuvad liitude edendamisele, mitte pealkirju taga ajades nende puruksrebimisele. Jah, Euroopa riigid on kaitse vallas koonerdanud, kuid nende kaitsekulutused on nüüd suurenemas ning mõnel juhul päris tempokalt. Tõsi, USA kulutab kaitsele rohkem kui ülejäänud NATO kokku – kuid suur osa sellest rahast läheb Vaikse ookeani piirkonda, Aasiasse ja teistele NATO-välistele kohustustele.
Härra Trumpi lähenemine õhutab Euroopas antiamerikanismi. Atlandi alliansi avalik toetamine on muutunud palju raskemaks. Saksamaal peab 58 protsenti avalikkusest Venemaad usaldusväärseks partneriks ning 43 protsenti arvab sellesse kategooriasse Hiina. Ühendriike usaldab vaid 14 protsenti. Isegi kui härra Trumpi valitsus ajab poliitiliselt õiget asja, nagu Ukraina toetamine püüetes takistada uut Vene gaasijuhet (mis ekspordib süsivesinike asemel mõjuvõimu), on reaktsioon kantud usaldamatusest.
Julgustatuna sellest, mida ta peab ekslikult õnnestunud tippkohtumiseks Kim Jong-uniga, tahab härra Trump korrata sama trikki härra Putiniga ilmselt hiljem sel aastal peetaval kohtumisel. Liitlased värisevad mõttest, milles ta võib järele anda silmast silma kohtumisel külmaverelise eksspiooniga, keda ta nii silmanähtavalt imetleb.
Kas ta kavatseb tühistada NATO elutähtsad sõjaväeõppused Põhjala-Balti piirkonnas samamoodi, nagu ta lubas muretult lõpetada “sõjamängud” Lõuna-Koreas? See võib hukutada äsja teatavaks tehtud sügisese õppuse Trident Juncture 18, mis hõlmab 40 000 sõdurit rohkem kui 30 riigist. Õppusteta võimed kahanevad ja heidutus nõrgeneb.
Alliansi suurim vara on Põhja-Atlandi lepingu kollektiivkaitsekohustus artikkel 5. Rünnakuga ühe liikme vastu kaasneb vastulöögi risk kõigilt. Aga kas USA relvajõudude ülemjuhataja annaks Vene vägede üllatussissetungi korral Balti riikidesse Valges Majas varahommikul üles aetuna Ameerika vägedele käsu võidelda? Kas ta helistaks härra Putinile ja püüaks kokkuleppele jõuda? Või kehitaks ta õlgu ja läheks tagasi magama? Me ei tea.
Presidendi pahurusest võib NATO hukutamiseks piisata isegi ilma kriisita, saates Kremlile signaali, et Ameerika ei võitle enam oma sõprade eest.
Kui ta peaks Brüsselis lugupidamatust tunnetama, võib härra Trump kiirustades teele saata umbe sellise säutsu: “Jalutasin äsja minema nõrga, nurjuva NATO viimaselt tippkohtumiselt. Meie niinimetatud liitlaste, vihkajate ja kaotajate aeg on läbi. Te tahate, et USA kaitseks teid, kui te ei maksa mitte midagi ja keerate meile kaubanduses käkki? Mitte mingil juhul. Meie riik on nüüd Euroopast ja selle probleemidest väljas. Harjuge ära!”
Artikkel 5 on 146 sõna pikk. Selle ja seitsme aastakümne pikkuse Euroopa julgeoleku hävitamiseks piisab 280 tähemärgist.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
