0

LÜGi koolimuusikal: tuttavaid pildikesi Haapsalu koolielust

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

Foto: Arvo Tarmula
Foto: Arvo Tarmula

Läänemaa ühisgümnaasiumi (LÜG) seekordne muusikal mängib päriselt aset leidnud sündmuste ja fantaasia piiril, see kõditab paljudel haapsallastel nostalgianärvi ja elustab aastakümneid vanu koolilugusid.

Ühel mai kolmapäeva sügaval pärastlõunal sekeldab ja sumiseb Läänemaa ühisgümnaasiumi saalis 30pealine seltskond – see osa gümnasistidest, kes valiti kandideerijate hulgast välja, et tuua lavale pildikesi Haapsalu hariduselust viimase saja aasta jooksul. Väiksemate gruppide kaupa on stseene harjutatud, aga nüüd otsustas koolimuusikali produtsent ja lavastaja Kai Tarmula, et on aeg harjutada liikumis- ja laulunumbreid ühiselt.
„Kuna teist tuleb kohalikku lehte lugu, siis pingutage, sõbrad, onju!” nõuab ta. Eks muidugi on selles märkuses tubli osa innustavat huumorit, sest noored pingutavad niigi. Muidu poleks just neid ju välja valitudki.

Kui lühike, kuid tõhus soojendusharjutuste seeria on läbi, läheb andmiseks – Eesti popmuusikaajaloo hiti järgi, mis räägib sellest, kuidas koolivend Ain taldrikut keerutas ja suurmeeste vaime välja kutsuda üritas. Ainult et LÜGi muusikalis tahetakse välja kutsuda legendaarseid pedagooge, kes on oma värvikate isiksustega end igaveseks oma õpilaste mällu ja kohaliku hariduselu ajalukku kinnitanud. Mõne jaoks kindlasti ka õudusunenägudesse.
„No ma pidin neile enne rääkima ka, kellega tegu on, sest neil pole on erinevalt meist kokkupuudet olnud, aga vaataja saalis ei tohi ju sellest aru saada – vastupidi!” seletab Tarmula.
„Meie” all peab Tarmula silmas näiteks libreto autorit Anneli Akent ja ühtlasi ka artikli autorit, kes me kõik ühel ja samal ajal Haapsalu I keskkoolis käisime. Nii näiteks on muusikali intros toimuv mõttevahetus magus ja samas hüsteeriliselt naljakas nostalgialaks peamiselt sellele põlvkonnale, kelle keskkooliaastad langesid 1980ndate kanti. Aga oma osa saavad kõik aastakümned, põnev on neid ajastupildikesi jälgida küll kõigil.

Vahepeal on vaimude väljakutsumise laulu- ja tantsunumbriga ühele poole saadud ja jutt veereb järgmise numbri peale, mis pärineb LÜGi varasemast muusikalist „Kinni läete teie!”.
„Ma igaks juhuks ei näita teile selle laulu ja liikumise videot, et see segama ei hakkaks,” seletab Tarmula oma hoolealustele.
Üle saali rullub võidukas naer: „Aga me oleme seda näinuu-uud!”
Tarmula laiutab rõõmsalt käsi – no mis sa sellistega teed!

Järgneb nõudlikumat sorti koreograafiaga tantsunumbri harjutamine, mis sisaldab ka kerget kondiväänamist ja akrobaatikat ning eeldab muuhulgas oma partnerite tingimusteta usaldamist.
Kujutlen, kuidas paistaks see stseen Haapsalu kultuurikeskuse saalist koos õige heliga vaadatuna, ja vangutan kahetsevalt pead, sest oodata tuleb mul seda võimalust detsembrini – siis on esietendus. Pärast kolmandat läbimängu, mis kulgeb juba täitsa sujuvalt, jääb Tarmula tulemusega rahule ja arvab, et selle numbriga on tänaseks ühel pool.

Sedasorti füüsilise aktiivsuse kompensatsiooniks sätitakse end harjutama suhteliselt vähese liikumisega, kuid sugugi mitte vähem efektset numbrit, mis muusikali ajaarvamise järgi pärineb 1960ndatest.
„Nõukogude ajal tegid kõik kõike ühte moodi!” kuulutab Tarmula tungival ja manitseval toonil, mis on suunatud kahele noormehele, kes on end teistest veidi kaugemale paigutanud. Kõnetatud kodanikud korrigeerivad end kohe ja ühinevad sõnakuulelikult massiga, et osaleda ühises kolhoosistseenis. Selle numbri juurde käib ka laul, mida selles proovis veel ei laulda, seda hakatakse õppima paari päeva pärast.
Õõtsutan end liikumise taustaks kõlava järjekordse hiti saatel, libistan libretos silmadega üle sellele maailmakuulsale laulule kohandatud eestikeelse teksti ja ümisen täiesti ebakorrektselt: „Õu mai gaad! See on täiesti kreisi!” Püüan ette kujutada publiku reaktsiooni ja itsitan.Tarmula heidab mulle mõistva pilgu.

Pärast seda lahkuvad massid saalist ja heledasse aulasse jääb kaheksa tegelast, et etendada pildikest, mille tegevus toimub 1920ndatel. „Kuidas sa istud!” müristab Tarmula võtmerolli kandva noormehe suunas.
Too võtab veidi nõutult sisse uue poosi – Tarmula raputab pead. Poos jõuab veel paar korda muutuda, enne kui asjaosalisele meenub, kuidas 1920ndatel üks endast lugu pidav gümnasist istus. Ja seda ei tehtud kindlasti sama moodi nagu praegu või kasvõi 1970ndatel. Anno 2018 LÜGs käivatel noortel, kes toovad lavale Läänemaa koolihariduse saja aasta pikkuse ajaloo, tuleb istuma ja astuma õppida peaaegu kümmet erinevat moodi. Omandada tuleb ka vastava ajajärgu kõnemaneer, intonatsioon, žestid, ilmed. Need on oskused, mida on õnn omandada vaid vähestel ja mis võivad kunagi väga kasulikuks osutuda.

Kui 1920ndad on läbi mängitud, jääb sündmuspaigale koos ühe noormehega vaid neiu Marta, kelle teekonda näeb etenduses alates esimesest koolipäevast. Stseeni toimumise ajaks on Marta juba kena noor neiu ja tal on koolis tekkinud romantiline suhe, millest ei puudu ka intriig. Kes on see noormees ja mis edasi saab, näeb juba teatrilaval.

Tarmula tunnistab, et „100 aastat koolielu” on nii talle kui lavastajale kui ka osatäitjatele kõige keerulisem muusikalavastus, mis tema juhtimise all on sündinud. „„Valeühendus” oli selle kõige kõrval kuki-muki!” hüüatab Tarmula. Ajastupildid vahetuvad kiiresti ja osatäitjad peavad hetkega kehastuma kellekski teiseks. Kindlasti on see noortele seetõttu ka topelthuvitav ja nad haaravadki otsekui õhust, mida Tarmula neile ette söödab. „Nad on fantastilised! Nad liiguvad vabalt, nad on hästi lahti uut vastu võtma ja me saame lühikese ajaga väga palju tehtud,“ pole Tarmula kiitusega kitsi.
Kõige rohkem võtavad aega tekstid, mida tehakse suuremate ja väiksemate gruppide kaupa individuaalselt ja mängides kalendribingot, sest tänapäeva gümnasistide elu on kiire ja kirev.
Juuni alguseni käib tihe prooviperiood, pärast seda jääb seni õpitu natukeseks ajaks laagerduma. „Augustis lähme Tuksi kolmeks päevaks koos bändiga laagrisse. Nii nagu vanasti – laager peab olema! Ja sügisel, kui on nädalane koolivaheaeg, siis elame siin LÜGi aulas ja teeme proovi, proovi, proovi!”

Sellel õhtul särises õhk LÜGi aulas entusiasmist, loovusest, noorest energiast ja kevadest nii kõvasti, et võttis hinge kinni. 100 aastat koolielu ühe jutiga ja elegantselt ette mängida – jah, nad suudavad seda.

Muusikal „100 aastat koolielu”

Esietendus detsember 2018.
Lavastaja ja peakoreograaf Kai Tarmula.
Libreto ja laulutekstid Anneli Aken.
Lauluõpetajad Ilona Aasvere ja Karin Lükk-Raudsepp.
Bändijuht Antti Kammiste.
Produtsent Mairi Grossfeldt.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz