1

Permakultuur elab sümbioosis loodusega

Permakultuuri disainer Marian Hiire omas aias Kesk-Eestis Avarmaal. Foto erakogu

Haapsalus käis permakultuuri disainer Marian Hiire rääkimas, mis on permakultuur ja kuidas seda aias viljeleda.

Permakultuuriaed on Hiire sõnul jätkusuutlikum variant võrreldes tavapärase monokultuurse põllumajandusega, kus suurtel põldudel kasvatatakse üht sorti saadust. „Ökoloogiat õppides olen aru saanud, et inimesed ei mõista, kuidas loodus tahab toimetada,” ütles Hiire.

Permakultuuri praktikad erinevad kliimavöötmeti, kuid selle põhiolemus on sama – harida maad jätkusuutlikult. Praeguste põllumajandusviisidega jagub Hiire hinnangul maailmas põlde veel 50 saagikorraks. „Mida värvilisem muld, seda vähem on tal võimet toitu kasvatada,” ütles Hiire.

Ta toob näite Babüloni-aegsetest põldudest, mis on praeguseks ära kurnatud, kunagiste uhkete põldude asemel laiub nüüd kõrb.

Haigel mullal kasvavad nõrgad taimed. See tekitab olukorra, kus saagi saamiseks tuleb põlluga teha palju trikke: alguses peab mulda väetama, hiljem tuleb taimi pritsida, et need saaksid kahjuritega hakkama. Samuti meelitavad suured monokultuurilised põllud ligi kahjureid, sest seal on nende jaoks lihtsalt hiigelsuur toidulaud. Hiire tõi võrdluseks, et looduses ei esine monokultuurset kooslust. „Töötame loodusele vastu,” ütles Hiire.

Kuigi praegu levinud monokultuurse põllumajandusega Hiire hinnangul enam kaua hakkama ei saa, on tema arvates siiski veel ressurssi kõik maailma inimesed ära toita. Tuleb lihtsalt jätkusuutlikumalt põllumajandada ja siin tulebki appi permakultuur.

Sõltume mullast

Kõige tähtsam osa on muld, mis hoiab vett ja annab seda taimedele. „Kui hävitame mulda, hävitame vett,” ütles Hiire.

Mida rohkem on mullas süsinikku, seda paremini muld vett kinni hoiab. Hiire meelest võiks kogu atmosfääris oleva süsiniku mulla sisse siduda ja sellega kasvatada mulda nelja sentimeetri võrra. „Sellega oleksime tööstusrevolutsiooni eelses seisus,” ütles Hiire.

Et mulla kooslus säiliks, ei tohiks mulda kaevata, vaid tuleks lasta sel rahulikult olla. „Metsas ei käi ka keegi kogu aeg kaevamas,” ütles Hiire. Kaevamisega hävitatakse mullas olevat elustikku ja baktereid. Need bakterid, kes on harjunud elama mulla ülemistes hapnikurikastes kihtides, satuvad kaevamise järel alumistesse hapnikuvaesematesse kihtidesse ja vastupidi. Seeläbi hävivad mõlemad mullale olulised bakterid.

„Permakultuur annab lahendusi, teed väikeseid asju oma aias ja hoiad mulda kinni,” ütles Hiire.

Milleks rohimine?

Levinud on aiapidamise viis, et aiapidajad rohivad kasvava taime kõrvalt umbrohu ära. Looduses ei leidu kuskil paljast mullapinda. „Looduse jaoks on must muld nagu lahtine haav, millele tuleb kähku kärn peale kasvatada,” ütles Hiire.

Paljas muld tähendab mullale, et tuul ja vihm võib seda ära uhta ning päike kuivatada. Et muld umbrohtu kasvatama ei hakkaks, peaks aiapidaja mulla millegagi katma, selleks sobib multš, põhk, hakkepuit, adru. „Kui muld ära katta, teen ise väiksema pingutuse ja loodusega koostööd,” ütles Hiire.

Toidusalu

Permakultuuri näidissüsteemiks on toidusalu. Hiire sõnul on toidusalus kokku pandud metsa ja põllu kasulikud omadused. Mets saab ise endaga hakkama, kuid tänapäeva inimese jaoks leidub seal vähe toitu. Klassikalises mõistes põld annab küll toidu, kuid vajab selleks hulgaliselt sisendeid. Nii ongi permakultuuris võetud kasutusele viis, mis suudab ise toimetada, kuid kust inimene saab piisavalt toitu. Nagu metsas ei esine monokultuuri, ei kasvatata ka permakultuurses aias vaid ühte liiki taime.

Toidusalu keskel peaks olema puu, vana õunapuu sobib hästi. Puu ümbert peaksid taimed minema järgemööda väiksemaks: pärast tuleksid põõsad, seejärel ürdid ja rohttaimed. Kindlasti peaks leiduma ka taimi, mida inimene küll ise ei tarvita, kuid mida vajab toidusalu ökosüsteem – taimi, mis meelitavad enda ümber kahjureid hävitavaid putukaid. Toidusalu peaks olema kooslus, kus ükski taim ei domineeri, siis ei hakka seal vohama ka kahjurid – alati on süsteemis keegi, kes nad hävitab.

Samuti on toidusalu mullastikus olulisel kohal seened ja nendega kaasnev mükoriisa. Seetõttu tasubki oma toidusalu sisse planeerida vanu puid – puude sees mingi seeneniidistik ikka on. Seeneniidistiku kaudu jõuavad taimedeni kaugemal olevad vajalikud toitained.

Samuti on permakultuuris olulised mustrid – selleks, et taimekasvataja ise pääseks ligi kõikidele toidusalus kasvatatavatele taimedele.

Söögitaime need osad, mis toiduks ei kulu, soovitab Hiire välja tõmmata ja jätta sinnasamasse põllule komposteeruma. Muidugi võib kompostida ka eraldi hunnikus, kuid siis võiks see muld siiski samale põllule tagasi jõuda.

Hiire meelest võiksid inimesed enda kasuks tööle panna kõik oma praegused muruplatsid, muru asemel seal endale söögiks taimi kasvatada.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
REIN3
REIN3

Babüloni aegsed põllud kurnati ära ja seepärast laiub nüüd kõrb? Õunapuu alla taimed istutada? Äkki taimed tahavad siiski valgust? Seal on ikka sellist jampsi kirjas. Milleks küll leheruumi raisatakse sellise jama peale.

wpDiscuz