Anvar Samost: oleme igaks juhuks vastu!

Erakondade valimiseelse meeleheite aeg on seekord kätte jõudnud jube vara.

Terve mõistus ja Eesti tulevik on ohus iga kord, kui mõne erakonna ajutrust istub laua taha ja hakkab arutama, mida teha, et „pilti saada” ja kuidas reitingut tõsta. Kui varem on vastuseni „sobib kõik” jõutud alles mõni kuu enne saatuslikku päeva märtsi alguses, siis seekord näib, et tempo on kiirem.

Kui paneks Pirita teele plakatid, kus küsime, et Siim, kus 10 milli on? Paneme, aga las jurist vaatab tekstid enne üle. Paneme Keski kohta ka. Hea mõte! Kui ajakirjandus ei märka, siis teeme ise pilti ja paneme fotod Facebooki. Väga hea!

Kuulge, peaks selle tselluloositehase asjaga midagi tegema. Tartlased ju tegid juba? Ei, see on ju Tartus, aga peaks ikka valitsuses ka midagi ette võtma. Kas liiga populistlik ei ole? Aga laseme Vabaerakonnal sõita selle teemaga üksi või? Teeme nii, et mina korraldan kaks ümarlauda ja räägin metsa raiemahu piiramisest. Kui suure mahu peale? Ei tea, guugeldame! Väga hea!

Nii, mehed, palun vabandust, naised ka, meie oleme kogu Lõuna-Eesti Lätti poodi ajanud ja nüüd tahab meie minister kaks sünnitusmaja kinni panna! Kas te lolliks olete läinud! Mina ei pane midagi kinni, see on haiglavõrgu arengukavas. Mida see arengukava muidu meie reitingu kohta ütleb? Oi jumal, oi jumal, jälle see reitingujutt. Mis sul viga, sina kandideerid Tallinnas. Aga mul on mõte: minister peaks kohe Põlvasse sõitma ja kohalike inimestega kohtuma! Peaminister Jüri Ratas juba sõidab. Aga sõidame päev varem! Geniaalne. Ei ole geniaalne. Käid ära, rahustad inimesi, televisioon näitab. Issand, ma ei viitsi, aga noh…

Üks selline asi ka, et sealt räpisaatest helistati, et kes tahab minna salvestama. Mina võin minna! Oot-oot, sina käid juba TV3s Vassiljeviga räppimas, las keegi teine ka läheb. Riimid tehakse ette valmis ja ainult laula ette. Piinlik ei ole või? Mina käisin isegi tantsusaates ja ei olnud midagi piinlik! Kas see on mingi „Hüppa ja karga!” asi või? No põhimõtteliselt peaaegu. Mina lähen! –Sina? No ise tead, panen su kirja. Kellega seal koos peab räppima? Hilja juba!

See kõik toimub päriselt, mitte ehk täpselt eelpool kirjeldatud kujul, aga toimub. Töö- ja terviseminister Jevgeni Ossinovski sõidab Põlvasse, kus tal ei ole tegelikult midagi öelda. Erakond, kes ise seni on võidelnud majasuuruste plakatite ja vastandumise vastu, paneb üles majasuurused vastanduvad plakatid. Tselluloositehase ehitamist pole vaja isegi uurida – ja seda räägib mees, kes aasta varem ei leidnud projektis midagi taunimisväärset. Seni välispoliitikale keskendunud parlamendiliige teeb end telesaates tolaks.

Inimlikult on poliitikute ebakindlus mõistetav. Mitme erakonna toetus nii opositsiooni kui ka valitsusliidu poolel on uuringute andmeil sõna otseses mõttes põhjas. Mõnel teisel on küll reiting hea, aga sisemine trügimine paremate kohtade nimel valimisnimekirjades tõotab tulla väga terav. Kahel suurimal ehk Keskerakonnal ja Reformierakonnal sõltub väga palju sellest, kas valimistel suudetakse kasvõi ühe koha võrra uues riigikogu koosseisus teist edestada. Keskerakond ei soovi uuesti opositsiooni langeda ning uue esimehe Kaja Kallase juhitud Reformierakonna viiks opositsiooni jäämine raskesse kriisi. Iga hääl loeb.

Tegelikult saavad paljud kogenud poliitikud ka ise aru, et rabistav populism ei tule lühikeses ega pikas perspektiivis kasuks. Ajalugu näitab siiski, et mõistus ei jää peale, kui kollektiivis levib tunnetus, et selg on vastu seina ja teha tuleb kõike, mis võimalik. Nii on sündinud planeeritud kampaaniakuludest mitu korda suuremad võlad, ebaseadusliku rahastamise aktsepteerimine, viimase hetke majasuurused reklaamid, mõttetu valimisnänn, tantsusaadetes käimine ja muu sarnane.

Siiski, kui paanika algab niivõrd vara, siis tekib hirm järgmise aasta esimeste kuude osas. Ja mis veel olulisem – kas mingeid ideid ka tuleb? Isegi vaidlus astmelise tulumaksu üle tundub parem kui viimase aja „olen vastu ja kõik”-poliitika.