1

Filmiarvustus: kui laps oli seltsimees ja pioneeri oli tubli

20AUG16 mängufilmi "Seltsimees laps", filmivõtted Muuga mõisakoolis.
Leelo osatäitja Helena Maria Reisner (vasakul) ja režissöör Moonika Siimets filmivõtteil Muuga mõisakoolis. Foto Õhtuleht / Scanpix

Filmi algul kõlab 1950. aastate pioneeride laul „me rõõmsalt laulame, me kindlalt sammume” ja edasi „me lapsed Lenini, me lapsed Stalini, me ees on lahti kõik maailma teed…”. Takkajärele võib kibedalt muiates lisada, et lahti oli ainult tee Siberisse.

Nii ka selles filmis. Kuueaastase tüdrukutirtsu Leelo (Helena Maria Reisner) ema Helmes (Eva Koldits) saadetakse Siberisse. Pere on lõhutud ja Leelo peab koos isaga (Tambet Tuisk) hakkama saama. Uut linateost püütakse välja pakkuda koguperefilmina (ilmselt selleks, et suuremat kassat saada), kuigi tegelikult tuleb suurtel inimestel pärast seanssi pikalt-laialt pisiperele seletada, miks sellised asjad juhtusid. Päriselt oskaksid neid asju seletada hoopis vanavanemad, kes tollal olid ise Leelo-vanused.

Tolle aja taustal tekitasid sellised pioneerilaulud õõvastust, aga laste eest püüti tegelikku olukorda varjata. Väga paljud lapsed tahtsid nagu Leelogi pioneeriks saada, sest see oli ilus ja põnev. Laste siiras usk ja õnnelikud silmad oli toonase poliitsüsteemi üks põhilisi taotlusi, sest lapsepõlve helgeid mälestusi ja ideaale kannab inimene kaasas kogu elu. Menukas raadiohääl David Vseviov arendas hiljuti seda teemat, kui jutuks tuli praegune Putini-vaimustus Venemaal. Lapsed laulavad seal õnnenõretavalt onu Vovast (Putinist), kes on maailma parim ja võimsaim. Ajaratas oleks nagu 70 aastat tagasi keeratud. Midagi sarnast toimub praegu ka Põhja-Koreas Kim Jong-uni ülistamisel.

Väike Leelo ootab ema koju tagasi ja usub, et kui ta on tubli laps, siis ema tulebki. Tubli laps on aga kindlasti pioneer ja Leelo tahab samuti pioneeriks saada. „Selleks, et tubli olla, ei pea kohe pioneer olema,” on isa kimbatuses.

Täit tõtt punasest riigikorrast on lapsele ju raske seletada. Suurtel inimestel on omad jutud, aga neid aetakse varjatult. Leelo saab neist osa ukse vahelt juhuslikult kiigates või sünnipäevalaua all üksinda mängides. Lapse vaim on teadagi terane ja nii kujuneb temas väga ettevaatlik ja võõraste suhtes umbusaldav hoiak. Selle liini arendamisel võinuks filmitegijad julgemadki olla, kogu filmilugu võinuks veelgi enam lapse silmade läbi näha.

Lapse hirm musta mehe ees on filmis mõjusalt välja toodud. Must mees samastub Leelole NKVD ohvitseri Pauli (Juhan Ulfsak) pika musta mantliga. Emotsionaalsed kõrghetked on Leelo kapi taga peidus olek, isa Eesti ajal võidetud spordimedalid sinimustvalge lindiga kaelas, ja Pauli tuppa tulek. Kas Leelo jääb keelatud medaliga vahele? Õnneks libistab ta selle põlletaskusse, kui must mees ta avastab. Pinge ei kao, sest Paul räägib mesimagusat juttu ja Leelo tahab juba talle medalit näidata, aga õnneks sekkub tubli koduvalvur. Koerakrants hakkab musta mehe peale haukuma. Paul haarab fotoalbumi järele, aga Leelo tõmbab selle oma kätte ja pistab jooksu. Paul ajab teda taga ja aina läheneb, aga õnneks jõuab Leelo isa juurde. Albumis pole aga muud kui Leelo fotod alates sünnist.

Jõuline stseen on ka, kui Leelo küsib isa käest, et kas ema ei armasta meid enam, et ta ei tule tagasi koju. Isa vastab, et armastab muidugi, aga… ta ei saa praegu tulla. Miks, küsib Leelo suurisilmi ja arusaamatuses. Sel hetkel saavad isal sõnad otsa, aga seda rohkem valgub tema silmadesse valu. Tambet Tuisku saab ainult kiita. Tema suur filminäitlejakogemus pääseb mõjule. Näitleja tunnetab väga hästi kaamerat.

Silmad mängivad mõjusalt ka filmi viimases episoodis, kus pere lõpuks jaamaperroonil kokku saab. Ema on Siberist tagasi ja tema esimene kohtumine tütrekesega algab pilkudest. Leelo silmades võib märgata etteheidet, et kus sa nii kaua olid. Ainuüksi selle pilgu pärast võib Helena Maria Reisnerit tõeliseks näitlejaks pidada.

Ema pilgus välgatab aga süütunne. Lõpuks poetab tütretirts oma käekese ema pihku ja kolmekesi koos astutaksegi edasi.

Kokkuvõttes tubli Eesti film, aga midagi jäi nagu puudu. Stsenarist ja režissöör Moonika Siimets on mängufilmi väljakujunenud reegleid arvestades püüdlikult kokku pannud vaadatava linaloo, aga selles on liiga palju etteaimatavat. Puudub salapära ehk seletamatu X-faktor. Loomulikult ei saa seda vägisi luua, selleks peab looja sirguma. Naiivne oleks ka loota, et üleöö sünnib eikuskilt filmipärl. Ilmselt tuleb selleks luua veel mitmeid kümneid Eesti mängufilme, et ühel heal päeval sünniks midagi suurt ja kaunist.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Paula
Paula

Autor on õieti märkinud et midagi jäi puudu. Eriti veider oli filmi lõpp kus ema oleks nagu alles eile lapsega kohtunud. Ei mingeid tundeid ega puudutust.

wpDiscuz