„Huntidel pole muidugi nimesilte rinnas, kuid inimasustuse läheduses sisse seadnud huntide leidmine ei tohiks olla keeruline, kui nad oma käitumisviisidele truuks jäänud. See on ainult aja küsimus, millal jahimehed nendega kohtuvad,“ rääkis Rakko.
Rakko lisas, et tingimused hundijahiks on praegu väga head, lumi maas ja jahimehed teevad ka pidevalt seiret ja neil on olukorras väga hea ülevaade. Kui 10. aprilliks pole hunte kätte saadud, võidakse eriluba pikendada.
Rakko sõnul ei ole tegelikult teada, kui palju koeri aastate jooksul huntide ohvriks langenud on. „Keegi ju ei tea, kas kadunuks jäänud koer sai hukka näiteks auto rataste all või murdsid hundid maha,“ märkis ta.
Arvestada tuleb ka sellega, et hundid, kes juba end inimasustuse läheduses mugavalt sisse seadnud ja hamba verele saanud, ei pruugi soovida sellest eluviisist loobuda ka siis, kui lumi läinud.
„Üldiselt öeldakse küll, et kui juba hunt on hakanud koera murdma, siis ta selle juurde ka jääb. Ta võib küll vahepeal endale mõne teise saaklooma leida, aga pöördub ikka koerte juurde tagasi. Seda on näidanud ka käitumismustrid: kui hunt hakkab kuskil külas koeri murdma, siis see ei lõppe enne, kui lastakse maha hundid või saavad külast koerad otsa,“ märkis Rakko.
Ta lisas, et kindlasti on ka erandeid, aga mis pidi kuskil läheb, ei oska keegi ennustada.
Rakko ütles, et neis Läänemaa piirkondades, kus on hunte liikumas nähtud, ei ole hea mõte lasta koeri mitte kuskil vabalt joosta, kuna hundid võivad praegu käituda ettearvamatult.
Eriluba ühe hundi laskmiseks anti ka Pärnumaal Kullipesa ja Surju jahipiirkonnas, kus hunt murdis koera vaid loetud päevad enne Pürksi juhtumit.
Hea jutt, nimesilte ei ole, aga kokkuvõtteks maha saame kaks hunti ikka lasta.
Kas pärast seda võib Pürksis koerad ka vabalt jooksma lasta…kui lähed näiteks kõrtsi?