See teema tõusetus hiljuti julgeolekupoliitika ekspertide lõunal Varssavis, kus me arutasime stsenaariumit, mille käigus langeb Kaliningradi oblastis peetava õppuse ajal “kogemata” Poola territooriumile Vene rakett. Kuidas Lääs sellele vastaks ja peaks vastama?
Üks võimalus on võtta vabandust puhta kullana. Vigu tuleb ette. USA merevägi tulistas 1988. aasta juulis ekslikult alla Iraani reisilennuki. Ühendriikide võimud maksid kompensatsioonina 131,8 miljonit dollarit. Viis aastat varem tulistas Nõukogude Liit alla Lõuna-Korea reisilennuki pärast seda, kui see sisenes Nõukogude õhuruumi. Hüvitist Moskva ei maksnud. Mõlemad tragöödiad juhtusid suurte poliitiliste pingete ajal, kumbki ei eskaleerunud.
Selle stsenaariumi puhul sõltuks palju sellest, mis viisil Kreml vabandab. Siirus on mõõdetav. Õppuse viivitamatu peatamine, distsiplinaarjuurdluse algatamine (ehk rahvusvaheliste vaatlejate osavõtul) selle suhtes, mis läks valesti, ning kohene ettepanek maksta kompensatsiooni kahju eest eludele ja varale – kõik see vähendaks pingeid.
Oletagem aga, et Kreml vastab ähmastamise ja hooplemisega – öeldes näiteks, et Lääne elektroonilise sõjapidamise meetmed segasid raketi juhtimissüsteemi, põhjustades selle kursilt kõrvale kaldumise? Paljud Poolas ja mujal kalduksid arvama, et Venemaa paneb Lääne otsusekindlust proovile. Paljud teised riigid aga peaksid prioriteediks olukorra rahustamist, mitte tugeva sõnumi saatmist.
Just siin tulevad ilmsiks nõrkused Lääne sõjalistes ja poliitilistes struktuurides. On olemas oht, et NATO otsustusorgan Põhja-Atlandi Nõukogu (NAC) lõheneb. Oletame, et Poola taotleks artikkel 4 või isegi artikkel 5, alliansi poliitilisi ja sõjalisi vastusamme käsitlevate kollektiivkaitseklauslite rakendamist. Riik võiks tahta kiirreageerimisjõudude (VJTF), alliansi heidutuse väidetava teraviku kohale saatmist. Kujutame ette, et NAC otsustab pehmemate lõuna- ja läänepoolsete riikide survel Poola palvele vastamata jätta.
Isegi kui NATO jõuaks kiiresti otsusele, on valikuvõimalused piiratud. VJTF ei ole heas vormis, eriti kuna Saksamaa üheksas tankibrigaad, mis peaks 2019. aastast üksuse juhtimise üle võtma, on tõsiselt kimpus varustusprobleemidega.
Igal juhul võib Venemaa piiratud ja eitatav provokatsioon tuua kaasa lõhestunud ja ebapiisava vastuse, mis annaks alliansi ühtsuse tõsise hoobi.
See toob esile huvide lahknevuse Poola (ja selle Venemaa piiril asuvate liitlaste) ning ülejäänud alliansi vahel. Võimude jaoks Varssavis, Tallinnas, Riias ja Vilniuses on ohud suuremad nõrgas kui tugevas vastuses. Teistes Euroopa pealinnades (ja Washington DC-s) võib mõtlemine olla teistsugune. Samuti oleks Poola jaoks riskantne vastata Vene provokatsioonile ühepoolselt – ja näidata seda tehes veelgi teravamalt diplomaatilise toetuse nappust.
NATO peab selle probleemiga tööd tegema, kuid kiired muutused on ebatõenäolised. Ajutine lahendus on võimekate, kiirete ja tahtjate koalitsioon. Riigid nagu Soome ja Rootsi, kes pole küll NATO liikmed, on rohkem huvitatud kollektiivkaitsest Venemaa vastu kui kaugel asuvad riigid nagu Portugal ja Itaalia. Venemaa ohust kõrgendatud teadlikkusega riigid võivad ühiselt lubada eriti kiireid samme abijõudude saatmiseks Venemaa trikkide puhul ning avaldada Kremlile tõsist diplomaatilist ja muud survet. Põhiline on näidata, et sihitud mitmemõttelisi rünnakuid ei saa kasutada jaga-ja-valitse taktikana.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
kui seda iba avaldavad pidevalt (surve all loomulikult) enamus külaajalehti endistes sots maades, siis on seltsimehe vorstiviil leivapeal küllalt paks
Arvata võib, et Itaalia, Kreeka jt seesugused loobivad nimme kaikaid NATO otsustusvõimekuse kodarataesse, et saaks kriisiolukorras appi minemise asemel lõputult kummi venitama jäädagi.