Nii mõnigi leiab, et eestlased on metsarahvas. Statistika järgi on Eestis metsaga kaetud rohkem kui pool pindalast, seega võib eestlasi metsarahvaks pidada küll. Ometi ei tähenda see elukohaga seotud nähtust, vaid kirjeldab pigem hingeseisundit: tõeliselt metsas elab kaduvväike osa eestimaalasi. Rohkem elatakse linnades, kirjutab
Statistikaameti peaanalüütik Mihkel Servinski (pildil).
Peamisi metsaga seotud küsimusi on, kas Eestis raiutakse metsa liiga palju. Arvamusi on seinast seina. Siinkohal veidi statistikat, mis ilmub ka Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul välja antavas kogumikus metsa kohta.
- 1927. aastal oli Eestis metsamaa pindala 945 883 hektarit ja see moodustas vabariigi üldpindalast 20,5%.
- 2016. aastal oli metsamaa pindala Eestis 2,3 miljonit hektarit ja see moodustas vabariigi
- pindalast veidi rohkem kui poole ehk 51%.
- 1927. aastal oli metsarikkaim piirkond Kirde-Eesti, kus asuvad Alutaguse metsad. Nii mõneski sealses vallas oli metsamaad üle 50% valla pindalast (Venevere 59%, Mustajõe 58%, Vaivara 52%).
- 2016. aastal oli metsasus kõige suurem Surju vallas Pärnumaal ja Hiiu vallas Hiiumaal, kus metsamaa pindala moodustas 80% valla pindalast.
- 1924. aasta metsasuse kaardilt on näha, et oli omavalitsusüksuseid, kus metsasus oli üle 40%.
- 2016. aasta metsasuse kaart näitab, et pea 72%-l Eesti omavalitsusüksustest on metsasus üle 40%.
Eesti metsasus aastal 2016 on vabariigi algaastatega võrreldes tunduvalt suurem. Esmalt tekib kahtlus, et see on tulnud põllu- ja aiamaa ehk haritava maa vähenemise tõttu. Statistika seda ei kinnita, vaid näitab, et haritava maa pindala ja osatähtsus pole pea saja aasta jooksul eriti muutunud. Märkimisväärselt on vähenenud hoopis looduslike rohumaade osatähtsus. Kas see on hea või halb, seda ei oska öelda. Kindel on see, et kinnises süsteemis on millegi suurenemine võimalik ainult siis, kui midagi vastukaaluks väheneb.
Hingeseisundeid riiklik statistika veel ei mõõda. Kas eestimaalased olid vabariigi algusaastatel praegusest rohkem metsarahvas, seda on statistikul keeruline öelda. Lihtne on aga öelda, et 1922. aasta rahvaloenduse ajal olid eestimaalased maa- ja põllurahvas: 75,8% elas maal ja 59% tegeles põllumajandusega.
Praegu elab kaks kolmandikku eestimaalasi linnalistes asulates ja põllumajanduse ning metsandusega tegeleb vähem kui 4% kõigist hõivatutest.
Ei ole teada, kas see on metsarahvale hea või halb, aga põllupidamisega tegelevate inimeste vähenemine on ilmselgelt muutus, mille vastu ei saa. Võib-olla on aga lootust säilida metsainimesena, kui suudame hoida väärtusi, mis meid seni ausalt teeninud on.
Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik
