Koduloomad on ägedad ja armsad. Mõnele parim sõber, teisele kõige tähtsam pereliige ja kolmandale asendamatu tööloom. Vaatamata pidevale inimeste lähedal jõlkumisele ning hoolimata nende treenitusastmest on loom aga oma olemuselt ikka midagi lapsesarnast. Eeldades, et keegi ei ole temaga inetult käitunud, on ta üldjuhul muretu, pidevalt rõõmsameelne ja lootusetult taktitundetu. Laste kõige stiilsem leivanumber on minu meelest see, kui nad hakkavad vanemate või teiste inimeste öeldud juttu võõraste ees kordama. Natuke piinlik, kui teie peretüli siis avalikult sõprade ees laiali veeretatakse. Väga piinlik, kui laps otsustab sootuks teie tagarääkimist kordama hakata. Ikka võimalikult selle inimese ees, kellest jutt käis. Päris nii geniaalsete etteastetega ei saa loomad hakkama, kuid see eest võivad nad muud moodi leidlikud olla.
Klassikaline koerapoolne fauxpas on inimeste peale hüppamine. Eriti väikesed koerad teevad seda kõige suurema heameelega. Hea, kui siis inimesel on seljas heledad riided ning õues on võimalikult porine ilm. Et siis ikka tagantjärele kõik näeksid ja teaksid, mis täpselt toimus, ja teie saaksite oma Muki totruste pärast veel tükk aega vabandust paluda ja piinlikkust tunda. Minu koer Milo sai noorest peast selle tembu eriti ägeda variatsiooniga hakkama. Nimelt oli ta otsustanud päevaks kaevandushuviliseks hakata, ja parasjagu siis, kui ta oli juba ülepeakaela mullaga kaetud (sh käpad ja koon, millega ta oma uusimat urgu töötles), saabus meile hoovi peale auto, kust astus välja korrektses kontoririietuses müügiesindaja. Tema esimene tervitaja oliotse loomulikult ülientusiastlik Milo, kes mitte ainult ei hüpanud sellele naisele käppadega peale, vaid pistis ka sama kiiresti oma porise koonu talle otse jalge vahele, et sealt üks ninatäis tutvustavaid lõhnu ammendada. Kuni ma müügiesindajat päästma jõudsin, oli juba liiga hilja. Suurtele poristele käpajälgedele lisaksoli ka ta jalgevahe kaunite pruunikate plekkidega kaetud. Üritasin pingsalt mitte naerma puhkeda, nähes Milo näol maailma suurimat õnneliku koera naeratust ning müügiesindaja kriipsuks kokku tõmmatud suuga haput ilmet. Vähemasti ei pidanud ma pärast seda juhtumit enam tükk aega vabandusi leidma, miks mul ei ole aega selle firma esindajatega tegelda.
Oma koeraga kliinikusse saabudes teevad paljud kliendid selle kapitaalse vea, et lasevad nad kliinikus rihma otsast lahti ringi jooksma. Üheksal korral kümnest lõpeb see halvasti, sest kliinik on nii segaseid loomalõhnu otsast otsani täis, et peaaegu kõik koerad võtavad kätte ja otsustavad ka enda märgi kuhugi maha jätta. Pissipostiks on saanud minu kliinikus nii müürid, kapid, seinad, uksepiidad kui ka söödakotid ning omanikud ei jaksa mitte kunagi ära imestada, kuidas nende koer nüüd sellise tembuga hakkama sai. Kõige ekstreemsem juhtum oli aga siis, kui kliinikusse tuli vaktsineerimisele kutsikate pesakond. Kutsikad olid ilusti suures puuris, kust hakkasime ükshaaval loomi vastuvõtulauale asetama. Puuri jäi valvama omaniku laps. Kolmanda kutsikaga läks veidi kauem aega, sest jäime arutama nabasonga lõikuse võimalusi. Kui me järgmisel hetkel eesruumi vaatasime, oli seal juba tõsisem kaos. Laps oli kõik kaksteist kutsikat rõõmsalt puurist välja lasknud ning need olid hakanud suurest stressist kohe kliiniku põrandal hädale. Need, kes olid ennast juba kergendanud, nägid hoogsalt vaeva, et käppadega pissiloikusid ja kakahunnikuid laiali vedada. Haisev kunstiteos on mul nüüd iga kord silme ees, kui keegi üritab taas ilma rihmata koeraga kliiniku uksest sisse trügida.
Viinis elades jagasime kolmekesi kursaõdedega korterit. Seal elasid ka minu väike krants Tedi ja mu kursaõe suur kelgukoer Ebony. Viimane oli tõeliselt tore ja väärikas vanamees, kelle ainus ikaldus oli tema õrn seedimine. Eritoidu peal olles ei paistnud see probleem välja, aga nii pea, kui ta mingit muud sööki sai, tekkisid tal kõvad kõhugaasid. Nii nagu tudengitel ikka, nii peeti ka meil teinekord pidusid. Ühe sellise peo ajal oli üks kursavend pidanud vajalikuks oma kartulikrõpsupakki koeraga jagada. Koer oli õnnelik ja mees oli õnnelik, kuni tund aega hiljem kitsas ja ülerahvastatud korteris hakkas järsku levima üks vänge puuksupilv. Vaene koeraomanik pidi häbist maa alla vajuma. See on minu teada ainus pidu, mis meil väga mõistlikul kellaajal lõppes. Kõik külalised lahkusid kuidagi ootamatult ja kiiresti.
