Haapsalu linnuse kemmerg osutus varakambriks

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Kuula artiklit, 4 minutit ja 30 sekundit
0:00 / 4:30
Kuvatud 3 pilti, galeriis pilte: 13
Linnuse tornišahtist tuli välja tükke nõudest, mida Rootsi ajal linnuses kasutati. Foto Arvo Tarmula

Haapsalu piiskopilinnuse tornišahtist tuli päevavalgele kolme meetri paksune rootsiaegne puutumatuna säilinud kemmergukiht, mis sisaldas rikkaliku leiumaterjali.

Kuigi väikese linnuse ümberehitus keskaja teema- ja tegevuskeskuseks torni otseselt ei puuduta, otsustati ka tornišaht prügist puhastada.

Seda, et ümmarguse vahitorni alumise osa sees peidab end veel teinegi, väiksem nelinurkne torn, on enamikule linnusekülastajatele teadmata. Spetsialistidele pole see küll uudis, kuid torni lähemalt uurida pole seni saadud, sest see on olnud kõikvõimalikku prahti täis loobitud.

Haapsalu piiskopilinnuse juhataja Kaire Toominga sõnul otsustatigi nüüd torni kallale minna sellepärast, et polnud teada, kas eelmiste restaureerimiste ajal 40–50 aastat tagasi torni puhastati või mitte.

Halb üllatus restauraatoritelt

Esimese paari meetri rämpsukihti eemaldamine tõi praegustes uurijates reaktsioonina kaasa nördimuse. Tornišahti oli ehitusprahti loobitud 1970.–1980. aastate restaureerimistööde ajal ning kõrvuti mulla, kiviprügi, pudelite, katkiste ämbrite ja labidatega oli sinna tee leidnud ka raidkivitükke.

Nii tuli ehitusprahi hulgast välja 1552. aasta katkuohvrite kadunuks peetud mälestuskivi tükk, raidkividetail, kus on näha Saare-Lääne piiskopkonna kaitsepühaku evangelist Johannes sümbolit kotkast. Samuti hauakivi- ja portaalitükke.

„Sellised näited on natuke kurvad, et osa keskaegsest raidkivipärandist on nii-öelda restaureerimistööde käigus mittevajalikuna ehitusšahti loobitud,” ütles Haapsalu ja Läänemaa muuseumide sihtasutuse juht Anton Pärn.

Rootsiaegne maiuspala

Kui nõukogudeaegsest rämpsust oli end läbi näritud, jõuti umbes kolme meetri paksuseks osutunud rootsiaegse kemmergukihini, mis oli enam kui 300 aastat uurijaid oodanud.
Kõige selle kõrval, mis tavapäraselt käimlasse jõuab, oli sinna tee leidnud ka hulgaliselt igapäevaelus kasutatud esemeid ja loomaluid. Anton Pärna sõnul asus kemmergu läheduses linnuse köök: „Purunenud nõud on kõige lihtsamat teed pidi käimlasse visatud.”

Kõige rohkem tuli šahtist päevavalgele keraamikat ja klaasi. Osa nõude puhul on kätte saadud nii palju detaile, et anum on võimalik peaaegu tervikuna kokku panna. „Oleme saanud Haapsalu mõistes väga ilusat keraamikat,” ütles Pärn. Nii on leidude hulgas glasuuritud reljeefse ornamendiga Raereni keraamikat 16. sajandi lõpust ja Westerwaldi keraamikat, mis jõudis siia pärast 1600. aastat.

Kannudest-peekritest rohkemgi on leitud kööginõude – toiduvalmistuseks kasutatud kolmjalg-pottide ehk kraapenite – tükke ning klaaspudelite kilde. Linnuse arheoloogilist uurimist juhatav arheoloog Jaak Mäll juhtis tähelepanu, et sööginõude kõrval on kemmergus oma lõpu leidnud ka savist ööpott.

Käimlasse oli loobitud ka ahjupotte ja -kahleid, millest vanimad on 16. sajandi lõpust ja sarnanevad Osutitorni värava kõrvalt leitud ahjukahlitega. Kemmergukihist välja korjatud loomaluud lähevad ajaloomuuseumi, kus on käimas toitumisharjumuste uurimine. „Magustoiduks võtsime biomaterjali proovi ka, siis saavad uurijad seemnekesi ja ussimune taga otsida,” lisas Mäll.

Mäll nimetas rootsiaegsest kemmergukihist päevavalgele tulnut ideaalseks leiukompleksiks, mille arvel saab tulevase linnusemuuseumi ekspositsioon tõhusat täiendust.

Torn pakub mõistatusi

Nüüd, mil tornišaht on põhjani puhastatud, annab see võimaluse ka torni konstruktsioone lähemalt uurida ning selle algse otstarbe kohta lähemaid järeldusi teha.

Juba praegu on selge, et nelinurkne torn ehitati hilisema lisandusena väikese linnuse müürist väljapoole. Selge on ka see, et algselt pole torn mõeldud kemmerguks – sellele viitavad müüris olevad laske- ja valgusavad. „Keskajal see asi nii karm ka ei olnud, et ehitame suure vaevaga torni, teeme sinnalaske- ja valgusavad ja siis võtame selle peldikuna kasutusele,” ütles Mäll. Kemmerguna on torni kasutama hakatud 17. sajandil.

Kaire Toominga sõnul pole võimatu, et algselt kasutati torni alumist osa vangikongina, kuhu pääses ligi kongi laes oleva luugi kaudu. Torni alumises osas on küll varing, kuid see võib pärineda üsna hilisest ajast. Nimelt on teada, et 1946. aastal õhiti linnuses mürsk, mille tagajärjel sai kahjustada ka üks võlv.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments