Haapsalu piiskopilinnuse tornišahtist tuli päevavalgele kolme meetri paksune Rootsiajast puutumatuna säilinud kemmergukiht, mis sisaldas rikkaliku leiumaterjali.
Kuigi väikese linnuse ümberehitus keskaja teema- ja tegevuskeskuseks torni otseselt ei puuduta, otsustati käimasoleva uurimise käigus ka tornišaht prügist puhastada.
Anton Pärna sõnul näitavad sel sügisesel läbi viidud uuringud, et Rootsi ajal oli linnuses tunduvalt rohkem elu ja tehti laiaulatuslikumaid ümberehitusi kui seni arvata oleme osanud. ”Keskaega on meil välisel kujul säilinud, aga ruume ja ümberehitusi vaadates on rootslased viimases kaitseehitusperioodis linnuse väga tõsiselt kätte võtnud ja ruume ümber kujundanud,“ ütles Pärn.
Sel sügisel väikeses linnuses toimunud arheoloogilised uurimised on muutnud arusaama linnuse ehitusjärkudest. Poole sajandi taguse restaureerimise ajal on linnuse ehitusjärke vähe uuritud ja dokumenteeritud. See, mis toona üles ehitati on suuresti fantaasia vili.
Nüüdse uurimisega on selgunud, et 16. sajandi lõpul ja 17. sajandil on tulevase sissepääsupaviljoni kohal olnud tihe ehitustegevus. Sel ajal on linnuses sellesse ossa ehitatud ruum, mida linnuse varaloendites nimetatakse mustaks saaliks ja ahjud, mille säilitamise või lammutamise üle arheoloogid auri pidasid, on mõeldud just musta saali kütmisekes.
