Ann Mari Anupõld: Provence’i päikese kullas

Selle puhkuse idee sündis tegelikult juba 10 aastat tagasi. Raamatukogus sattusin sellisele autorile nagu Peter Mayle ning olin hoobilt nii vaimustuses, et lugesin järjest läbi mitu tema raamatut. Tegemist on Inglise päritolu kirjanikuga, kes kolis elama Lõuna-Prantsusmaale, täpsemalt Provence’i piirkonda. Just selle piirkonna eripärast ja inimestest räägib ka enamik tema lugusid. Eranditult on lood läbi põimitud kuiva inglise huumoriga, õpetlike lugudega elust enesest ja naudinguga lihtsatest asjadest, peamiselt siis heast toidust ja heast veinist koos sobiva seltskonnaga. Sel aastal õnnestus ka minul lõpuks Mayle’i jälgedesse rändama minna.

Provence’i saada pole keeruline: üks väike otselend Tallinn–Nizza, ja juba oledki Prantsusmaa lõunaranniku lummuses. Edasi on heaks reisikaaslaseks rendiauto ja piisav seiklushimu, mis lubaks prantsuse autojuhtide vahel ellu jääda. Kolm tundi hiljem olemegi juba Camargue’i rahvuspargi keskel. Elamiseks valime endale turistiradadest eemal asuva talumaja juurde kuuluva külaliskorteri ehk „gîte’i”. Boonuseks peremees, kes on pensioneerunud härjavõitleja ja jagab lahkelt oma nooruspõlve piltidega turismikaardikesi.

Kuigi päike seisab vapralt kõrgel taevas ja pakub meile iga päev 24 kraadi muhedat sooja, peab siiski arvestama, et siinsele prantslasele on 1. oktoobrist kuni 1. aprillini „talv”. Paljud turistidele mõeldud atraktsioonid, muuseumid ja infopunktid on sel ajal kinni. See tähendab aga ka tunduvalt väiksemat rahvahulka ja odavamaid hindu. Meile see sobib.

Pühapäevaks on lähedal asuvas külakeses nimega Aigues Mortes välja kuulutatud suured pidustused, mille raames toimub ka pullide ajamine läbi ajaloolise vanalinna tänavate. Nagu siin piirkonnas tavaks, on programmis viidatud kellaajad vaid umbkaudsed vihjed sellele, mis kell miski võiks toimuda. Vahemere-äärne ajaarvamine on natuke teistsugune. Kuigi ajamistänav on kõrvaltänavatest eraldatud põhjalike trellide ja väravatega, on enamik kohalikke end siiski paigutanud vahetult loomade jooksuraja äärde, väikelapsed ja ratastoolis vanainimesed kaasa arvatud. Kas see on viis, kuidas nad siin vanadekodusse ruumi juurde teevad? Kui aga loomad lõpuks saabuvad, on aru saada, miks ohtu enam väga tõsiselt ei võeta. Pullid ei läbi oma teekonda mitte vabalt valitud viisil, vaid nad on tihedalt ümbritsetud neid kiiresti edasi ajavatest ratsanikest. Ilmselt ainult mõni väga ärritunud isend suudaks leida tee, et sellest musklis valgete hobuste barrikaadist läbi murda. Loomade ja inimeste kiire ja koordineeritud töö vaatepilt on igati muljetavaldav.

Täpselt kell 12 võtame käsile prantslase päeva kõige tähtsama ja pühama toimingu. Aeg on asuda lõunasöögile. Söömiseks soovitan valida mõni koht, mis paistaks silma sellega, et tema sisustusele pole suuremat rõhku pandud ning kogu menüü koosneb vaid iga päev vahelduvast tahvlile kritseldatud neljast kuni viiest roast. Kui siis veel tundub, et vähemalt pooled sööjad on kohalikud, olete ilmselt jõudnud õigesse kohta. Toiduvalikust leiate ohtralt kohalikku lihaveist, mereande, kala ja linde. Sinna kõrvale käib kohustuslik klaasike rosé-veini. Selle piirkonna eripära on „vin de sable”, viinamarjad, mida kasvatatakse ei millegi muu kui liivahunnikute peal. Arusaamatu, kuidas üks taim sellises keskkonnas ellu jääb, kuid kuna ta seda teeb, on ta välja teeninud kogu meie austuse.

Pärastlõunane retk viib meid Saline de Giraud’sse ehk soolaväljade juurde. Mitmesuguste kuivenduskraavide ja basseinide süsteemi tulemusena muutub merest välja pumbatud vesi lõpuks soolaks, mida saab kombainide abil kokku korjata. Organiseeritud maastik meenutab ähmaselt meie turbavälju, kuid kogu see värk on valkjas ja veelombid hoopis täiesti punased seal vohavate vetikate tõttu.

Haaran arvuti kaenlasse ja suundun uksest välja. Meie väikeses elamises on isegi telefonileviga kehvad lood, internetist rääkimata. Koera jalutades olen aga teinud meeldiva avastuse. Kui suunduda suurte pullide karjamaa tagumise värava juurde ja seal kannatlikult telefoniga vehkida, võib korraks kätte saada piisavalt leviala, et lausa mõni kirjake saata. Balansseerin kohvitassi ühes käes ja arvutit teises ning üritan aru saada, kuhupoole see telefonimast täpselt võiks jääda. Ju selle kõige suurema pulli sarved neid laineid eri suundades laiali saadavad. Ta on juba täpselt seda nägu, et võim on siin tema käes. Las ta siis olla pealegi. Minu patsient ta ju õnneks ei ole.