1

Aidi Vallik: alati valmis

Jälle jäi seljataha üks maailma lõpu tähtaeg, sest 23. septembril pidi taas elu Maal hukka saama.

Aga nagu ikka – ei midagi. Ma jälgin maailma lõpu tähtaegu juba päris lõbustatult, sest olen oma eluea jooksul neid päris mitu näinud ning üle elanud, ja mõnest olen alles tagantjärele teada saanud.

Kui töökat ajakirjandust ei oleks, siis tegelikult poleks maailma lõppudega üldse mingit probleemi, ei teaks tähelepanu pööratagi. Aga huvitavad on nende maailma lõppudega kaasas käivad teooriad ja uskumused, nende ümber loodud legendid ja müüdid. Samuti on huvitav, kuidas suudavad need teated mõjutada nii üksikisikute kui ka gruppide käitumist.

Näiteks ei väsi ma imestamast prepper’ite ehk viimsekspäevaks valmistujate üle. Need on inimesed, kes pühendavadki suure osa oma elust ja vabast ajast eesootavale apokalüpsisele: rajavad tugevaid varjendeid, mis isegi tuumarünnakule vastu peaksid, treenivad teadlikult mitmesuguseid ellujäämisoskusi, ja muidugi korjavad hoolega varusid, mis igasuguste kaubandusahelate katkemise korral lubaksid välise abita vastu pidada mõnest kuust kuni mõnel juhul lausa 25 aastani. Neist inimestest on saanud juba terve turg, kelle arvel elavad hästi igasuguse ellujäämis- ja matkavarustuse müüjad, jahivibude ja -püüniste, kuivtoidu- ja toidukontsentraatide tootjad.

Nagu ma kuulnud olen, siis sel sügisel õitseb Ameerikas nende äri eriliselt, sest rahva hulgas olevat paanika suur: kõigepealt see Donald Trump muidugi, siis neid hiljuti räsinud orkaanid ja üleujutused, nüüd veel maavärinad Mehhikos, üle ookeani nende suunas lennutatud rakett Põhja-Korealt ja sõjaähvardused ning nii edasi. Ühesõnaga, elu on põnev, ja ameeriklane peab olema valmis.

Eestlasele tundub see õigupoolest ülereageerimine ja näib isegi naljakas. Elame ju praegu seda aega, kus oma lahkunud vanemate ja vanavanemate panipaiku avades leitakse kümnete kilode kaupa soola, tikke ja aegunud pesupulbrit. Meile on selline varumine kuidagi liiga ilmselt vanema põlvkonna teema, ajast ja arust, ning seostub pigem rämpsukorjamisega, mitte ellujäämisvõitlusega.

Aga võta näpust, eri internetikeskkondi kammides selgub, et on meilgi küll täie mõistuse juures olevaid ja õitsvas täiskasvanueas inimesi, kelle veendumus on elada püsivas valmisolekus hirmsate asjade juhtumise puhuks. Nemad tellivad noid ellujäämispakikesi laiast maailmast Aliexpressiga ja soetavad endale ellujäämisbaasiks suvekodu nime all mõne vana talumajakese paksu metsa sisse suurtest teedest kaugele, jälgides seejuures hoolega, et seal oleks vähemalt salvkaev, või parem veel, kui allikas või mitu ümbritsevas metsas.

Ma ei naeruväärista neid sugugi. Valmistumise hea pool on, et inimesed õpivad ja hakkavad oma kätega igasuguseid asju tegema, nende elu saab uute oskuste ja teadmiste arvel rikkam ning huvitavam. Kui ühel päeval peakski mingi jumakas ära käima, siis tuleks välja, et neil oligi õigus, aga kõik irvitajad saavad paraja palga. Me ei tea ju tõesti, mis tulevik toob. Kuigi meie geopoliitilise asukoha tõttu oleks tervemõistuslikum eeldada pigem sõjategevust kui kokkupõrget tagurpidikursil kihutava Nibiruga.

Meie rahval on teatav varude kogumine lihtsalt veres ja geneetilises mälus – et kui juba on kelder, siis olgu seal ka talvekartul ning juurikasalv, ning kui juba on sahver, siis tuleb see sügisel igasuguseid purke ja pütte täis laduda. Järgmise kevadeni kestvast küttevarust rääkimata.

Aga teisest küljest, iga asjaga on võimalik liiale minna, ning liialdama ei sunni mitte inimeste sant iseloom, vaid mingisugune psüühiline häire või trauma. Valmistumine on seotud äreva ohutundega ning hakkavad hõlmama inimese elust ja mõttetegevusest ebaadekvaatselt suurt osa.

Väike inimene tunneb end ebaturvaliselt maailma filtreerimata infovoogudes, eriti kui tõsiseltvõetavad ajalehedki igast järgmisest maailma lõpust kirjutavad. Kes usub, kes ei usu, kellel hakkab niisama nagu kripeldama, sest mine isahane tea.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
trackback
Jõulutükki ette valmistamas | Aidi Vallik avalikult

[…] muude asjade kohapealt – ma pole vist ammu oma kolumnide linke pannud? Panen siis vahelduseks ühe. See ilmus Lääne Elu paberlehes tegelikult juba rohkem kui nädala eest, aga nad ei riputa mu […]

wpDiscuz