Kui 2013. aastal läks Eesti üle tasuta kõrgharidusele, pidi toonase haridusministri Jaak Aaviksoo (IRL) sõnul muutuma ülikoolisüsteem õiglasemaks ja ühiskonna huvidele paremini vastavaks.
Paraku on aga kõrgharidusreformi tulemused risti vastupidised – ülikooliõpe läheb kiiresti üle inglise keelele ja kehvemal järjel noorte ligipääs kõrgharidusele on hoopis halvenenud. Olles Tartu ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi magistritudeng, näen lähedalt, kuidas selle ajaga on ülikoolis toimunud kardinaalsed muutused. Kui 2012. aastal õppima asusin, oli riigiteaduste magistrantuuri päevases õppes valida kahe eestikeelse eriala vahel: rahvusvahelised suhted ja võrdlev poliitika. Valisin viimase, sest mulle pakkusid huvi poliitilised ideed ja nende rakendamise variatsioonid praktilises elus. Eesti keeles õppimine oli loomulik, mind häiris, kui ingliskeelsed mõisted jäid emakeelde tõlkimata. Võõrkeelse poliitilise terminoloogia eestikeelsete vastete leidmine pakkus aga meeldivat intellektuaalset väljakutset.
Viis aastat hiljem eestikeelset päevast magistriõppekava meie instituudis enam ei ole, järele on jäänud vaid inglis- ja eestikeelne avatud ülikooli programm. Ka näiteks filosoofia ja semiootika magistrantuur on Tartu ülikoolis ingliskeelsed, nii et bakalaureuseõppe lõpetanud peavad nende õppekohtade pärast konkureerima välismaalastega. See aga paraku vähendab eesti noorte võimalusi magistriõppesse jalg ukse vahele saada.
Üleminek ingliskeelsele õppele on niivõrd järsk ühest küljest seetõttu, et vastavas eas Eesti noori on lihtsalt arvult vähem kui varasemaid põlvkondi ja tudengite puudust tuli kompenseerida mujalt pärit noortega. Teine põhjus on, et õppemaksu küsimise keeld rakendub vaid eestikeelsele õppele. Nii ongi ülikoolidel mõttekas pakkuda haridust neile, keda üldse leida on, st rahvusvahelisele auditooriumile ning keeles, mis ei takista õppetasu küsimist. Riigi rahastus avalik-õiguslikele ülikoolidele on küll kasvanud, aga see ei korva pahatihti õppetasudest saamata jäänut ja raskendab ka õppejõududele konkurentsivõimelise palga maksmist.
Tartu ülikooli professor Birute Klaas-Lang märkis, et praegu õpib ingliskeelsetel õppekavadel ligi 600 üliõpilast, kellest 35 protsenti on Eestist pärit – neil lihtsalt ei olegi olnud võimalust eestikeelsesse õppesse pürgida õppekavade sulgemise tõttu. Noored vaatavad aina rohkem ka välismaa kõrgkoolide poole – õppetöö on ju nii või naa inglise keeles.
Ka uues eesti keele arengukavas ei ole eraldi tegeldud eesti keele arendamise ja säilitamisega kõrgharidussüsteemis. Kui kõrgharidus muutub ingliskeelseks, on ka keskkooliõpilaste motivatsioon eesti keelt kõrgtasemel vallata väiksem ning emakeelse teadusterminoloogia arengu peatumise oht on suur. Juba praegu on inglise keeles kirjutatavate magistritööde osakaal väga suur ning seegi aina kasvab. See on aga oht eesti keele säilimisele.
Teine kõrgharidusreformiga kaasa tulnud probleemistik puudutab sotsiaalselt kehvemaist oludest noorte ülikoolist väljalangemist. Kuna õppekoha säilitamiseks tuleb õppekava täita sajaprotsendiliselt, ei ole noortel enam praktiliselt võimalik kooli kõrvalt tööl käia.
Näiteks minu sõbranna, kes töötas õpingute ajal postiljonina, et maksta ära üür ja teenida söögiraha, oli sunnitud õpingud katkestama, sest ta ei läbinud õpinguid ettenähtud tempos. Kohe, kui programmist maha jääd, hakkab ülikool ainepunktide eest tasu võtma ja väga paljudel noortel pole neid sadu eurosid kuskilt võtta. Ülikoolide makstav vajaduspõhine toetus ei kata tudengite elamiskulusid. Nii ongi tasuta kõrgharidus paradoksaalselt loonud olukorra, kus ülikooliõpinguid saavad endale lubada noored, kellel on selleks piisav vanemate rahaline toetus, et täiskoormusel õpe katkematult läbi teha.
Kui IRLi aastatetagune valimislubadus pidi muutma kõrgharidussüsteemi õiglasemaks ja ühiskonna ootustele vastavamaks, siis seaduse rakendamine praktikas on toonud enesega kaasa hoopis murettekitavamad tagajärjed. Tasuta kõrgharidus on sotsiaalset ebavõrdsust soodustav eksperiment ja selle veel hullem tulem pikaajalises perspektiivis on eesti keele teadusterminoloogia taandareng.
Šveitsis ja Sloveenias (majanduslikult edukaim postsotsialistlik maa)läheb kutseharidusse 70-80 % noori. Meil siirdub umbes sama protsent akadeemilisse õppesse, mille raskuse all siis ägame.Kutseharidust peetakse rohkem märgiks ebaedukusest, nagu hiljuti ka riigi haridusjuhid mõista andsid. Kas meie hariduspoliitika vastab meie tegelikele vajadustele? Seda nii rahvamajanduse kui noorte enda tuleviku seisukohalt. Või pigem taastoodab niigi juba valdavat olukorda kus süveneb nii atraktiivse hästitasustatud töö kui tööjõu kes võimaldaks neid kohti luua puudus.
Järjekordne tellitud lugu, mis on täis vastuolusi ja pooltõdesi. Eriti primitiivne näide “Kohe, kui programmist maha jääd, hakkab ülikool ainepunktide eest tasu võtma ja väga paljudel noortel pole neid sadu eurosid kuskilt võtta.” ei tea kus nad neid tuhandeid € võtaksid, et õppemaksu maksta? Rikkurite lastel muidugi probleemi poleks. Minu tutvusringkonnas küll paljud ainult tasuta haridusele õppida saavadki. Ma isegi kasutan seda võimalust ning olen tänulik.
Mul tekkis sama küsimus. Ära siis jää maha kui tahad kellegi teise raha eest õppida. Kes maksab, eks see tellib ka muusika.
kellele neid harituid matse vaja on