Tiit Salumäe: miks minna valima, keda ja kuidas valida?

15. oktoobril on kohaliku omavalitsuse volikogu valimised, mil saab iga hääleõiguslik Läänemaa elanik kaasa rääkida selles, kes saab võimule linnas või vallas.

Valimised on nii õigus kui ka kohustus.

Demokraatlikus valitsusvormis teostab rahvas võimu valitud esindajate ja esinduskogude kaudu. Võim moodustub valimiste kaudu ja igal valimisõiguslikul kodanikul on üks hääl.

„Selleks et valituks saada, on tarvis valijale ehk rahvale näidata, mida tulevane saadik tegema hakkab, mida rahva heaks korda saadab. Vaja on rahvast veenda enda poolt hääletama,” ütles endine õiguskantsler Indrek Teder 2012. aasta sügisel ettekandes Viimsi kooli õpilastele.

Mina ei näe mingit õigustust valimisi ignoreerida. Nii nagu kodanik maksab oma maksud ja osaleb riigikaitses, nii osaleb ta ka riigi valitsemises. Ei ole ainult sõnakõlks, et rahvas on riigi kõrgeima võimu esindaja ja valib endi seast esindajad, kelle kohus on kodanike ja kogu riigi huvide eest seismine. Ainult nii saab iga valimisõiguslik inimene osaleda riigi valitsemises. Eestis on igal valimisealisel kodanikul õigus käia valimas. Kahjuks ei kasuta sugugi kõik inimesed oma põhiseaduslikku õigust.

„Kodanikuna on otsuse tegemine küllaltki raske. Kui oled üksinda valimiskabiinis ja sinu ees on pikk nimekiri kandidaatidest, kellest saad ainult ühe valida, siis võib see olla raske eriti vanemale inimesele. Kui aga ei leia ühtegi nime, kellele oma hääl anda, siis küsin ma, hea kodanik, miks sa siis ise ei kandideerinud. Valime südame ja kätega, mitte jalgadega,” kirjutasin enne 2015. aasta riigikogu valimisi Lääne Elus.

President Lennart Meri tuletas oma kõnes 24.02.1999 meelde: „Ärge uinutage ennast juttudega sellest, et te ei tunne poliitikat ja teist ei olene nagunii midagi! Eesti seisab jälle kord teelahkmel. Valik on teie teha. Kasutage oma häält arukalt! Hiljem on hilja.”

Parlamendi ja kohalikke valimisi ei tohi segamini ajada.

Küllap oleme märganud, et poliitilistele parteidele, aga ka valimisliitudes kandideerijatele ja ka valijatele ei ole päris selge, keda ja kuidas valitakse ning millised on lubadused ja kuidas tagatakse võetud kohustuste täitmine. Iga valitud isik peab tunnetama konkreetse otsustuskogu pädevuse piire. Kui sama isik on nii kohalikus omavalitsuse volikogus kui ka parlamendi liige, peab ta tunnetama eri otsustustasandeid. See, mida ta taotleb kohalikul tasandil, ei tarvitse olla sama kui riigi tasandil. Mulle tundub, et selles põhimõttes ei ole täit selgust. See puudutab ka tekitatud konflikte valimisliitude ja parteide küsimuses. Ma mõistan küll parteide soovi valitseda riiklikul tasandil, aga ma ei pea heaks tooniks seada parteidistsipliin kõrgemale isikute vabast tahtest ja väärtustest kohalikus volikogus.

Valida ei saa linnapead ega vallavanemat ega volikogu esimeest. Valitakse nimekirja.

Teine viga, mida tehakse, on see, et afišeeritakse ja kujutatakse ette, et valitakse linnapead või volikogu esimeest. Valimised on ikka isikuvalimised esimesest kohast viimaseni ja volikogu esimehe koht selgub valimistulemuste järel. Linnapea on aga ametikoht, mille täidab valituks osutunud volikogu. Nii nagu Eesti riigis ei ole peaministri, riigikogu esimehe või presidendi valimisi, nii ei saa valida ka linnapead või volikogu esimeest.

Valimisel konkureeritakse selleks, et leida parimad lahendused ühiste asjade korraldamiseks.

Üksteise mustamine ei vii asja edasi.

Oleme tahes-tahtmata pidanud olema tunnistajaks sellele, et valimiste puhul ei kuule me alati kaugeltki mitte oma plaanide ja mõtete esitlemist, vaid seda, millise vea keegi teine on teinud. Tõeks osutub rahvatarkus: kõige suurem rõõm on kahjurõõm. Pean väga tähtsaks, et valimistega ei rikutaks omavahelisi suhted. Oleme väike rahvas ja väike kogukond. Vajame üksteist ka pärast valimisi. Kas see küll päris nii on, seda ma ei tea, aga öeldakse, et kus kaks eestlast on, seal moodustavad nad vähemalt kolm-neli organisatsiooni. Üksteise mustamisest võidavad kõige rohkem need, kes kohalikku kogukonda ja tervet Eestit vihkavad.

Millised ohud ja hirmud on suurte omavalitsuste moodustamisel?

Asi on kaugel sellest, et suuremates omavalitsustes peitub tohutu uus ressurss. Kohati on see sarnane Krõlovi valmis esitatud olukorraga, kus pillimängijate ümbertõstmisega loodetakse saada suuremat professionaalsust. Teisalt on tegemist läbi ajaloo toimunud tegevusega. Kord arvati ka, et kolme vaese kolhoosi liitmisel tekib üks rikas kolhoos. Nii ei olnud, seda mäletavad vanemad inimesed veel nõukogude režiimi ajast. Samad tendentsid olid aga ka Rootsi ajal, kui külakogukond asendus kihelkondliku struktuuriga. See on luterlike koguduste praeguseni kehtiv haldusjaotus. Peame leppima sellega, et aegade muutudes muutuvad ka piirid. Kord oli Eesti ala jagatud kolmeks – Põhja-, Lõuna- ja Lääne-Eesti. Siis oli kaks jaotust – Eesti- ja Liivimaa. 100 aastat tagasi moodustati üks ühtne Eesti. Suurte kogukondade või omavalitsuste oht on see, et otsustamine läheb inimesest nii kaugele, et igaüks elab ikka oma elu. Selle tulemus on ka valimistel mitteosalemine. Mul on kahju Lõuna-Läänemaa kaotamisest, aga see rong on läinud. Valdade liitumises näen nii ressursse kui ka ohte. Haapsalu ja Ridala liitumise ohurisk on madal. Ma ei jaga seda hirmu, et otsuseid hakatakse tegema kellegi kahjuks. Me oleme päris tihedalt kokku kasvanud – mitte ainult Haapsalu-Uuemõisa-Paralepa, vaid ka laiemalt. Ühinemisleping sai ju allkirjad toomkirikus, meie ühises sümbolis.

Tihe konkurents näitab seda, et asja on hästi aetud.

Tihe konkurents on nende vahel, kes soovivad hakata valitsema linnas ja maal. See kinnitab, et meid on juhitud hästi. Loomulikult soovitakse asuda juhtima hästi töötavat linna- ja vallavalitsust. See on tunnustus praegustele juhtidele. Alati saab teha asja veel paremini ja seda me ka soovime. Soovin algavateks valimisteks kõigile valijatele vastutust ja armastust oma isamaa vastu. Soovin, et valituks osutunud rahva esindajad teeks õigeid otsuseid.