6

Kaido Sipelgas: et Haapsalust ei saaks Hääpsalu

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

Kaido Sipelgas. Foto: Lemmi Kann

Ajaloolane ja muinsuskaitsja Kaido Sipelgas soovib pärast kümmet aastat Tallinnas töötamist naasta Haapsallu, et linnapeana panna kodulinna elu arenema. Foto: Lemmi Kann

Kes te olete ja kust tulete ning miks peaks keegi teie poolt hääletama?

Olen kolmandat põlve haapsallane, siin üles kasvanud-elanud. Vahepeal olen küll kümme aastat Tallinnas koolis ja tööl käinud (Kaido Sipelgas töötab EASis – toim.), enne seda töötasin Haapsalus linnavalitsuse muinsuskaitsespetsialistina.

Ma olen inimene, kes võiks viia ellu muudatusi, mis paneksid linna arenema. Et Haapsalust ei saaks Hääpsalu, mis hääbub vaikselt ja muutub turismikülaks. Elu on andnud mulle võimaluse tegeleda arendustegevusega, saaksin oma kogemusi rakendada. Seepärast julgesin end välja pakkuda linnapeakandidaadina.

Teil on Haapsalus kodumaja, aga olete aktiivsest elust kümme aastat eemal olnud. Miks te just nüüd tahate siia tagasi tulla?

Kümme aastat on piisavalt pikk aeg, et inimene hakkaks ringi vaatama uute väljakutsete järele. Ega valimised ka igal aastal ole. Aga ennekõike tunnen vajadust algatada kodulinnas muudatusi, see on ka põhjus, miks just nüüd valimistele lähen. Iga aastaga süveneb minus veendumus, et muutusteta enam ei saa, ei piisa enam ka sellest, kui muuta natuke. Muuta on vaja palju.

Kandideerite sotside nimekirjas. Kui mõni teine erakond või valimisliit oleks pakkumuse teinud, kas oleksite selle vastu võtnud?

Minu jaoks on kõige tähtsam valmisolek muutusteks, aga mul on ka omad selged maailmavaatelised seisukohad. Ma olen tõesti kunagi ammu kandideerinud ka Reformierakonna nimekirjas, kui mu vaated ei olnud veel nii välja kujunenud. Kohalike valimiste puhul ei ole minu jaoks kõige tähtsam suur poliitika, vaid mure Haapsalu ja Läänemaa tuleviku pärast.

Kui teie kandidatuur avalikustati, oli üks esimestest väljaütlemistest, et Haapsalu peab sesoonselt toimimiselt üle minema aastaringsele režiimile, sest muidu me hääbume. Kuidas seda teha?

Jah, ainult turismist ei piisa. Haapsalu vajab kolme T-d: turism, tööstus ja taastusravi. Tööstuse arendamine siin on keerukas, aga meil siiski on mõned võimalused – meil on potentsiaalne Kiltsi tööstusala.

Taastusravi on aga Haapsalu tugevus, millega on ettevõtluse kontekstis võimalik konkurentsis mitte ainult püsida, vaid ka võita. Nii tööstuse kui ka turismi arendamisel on meil palju konkurente ja aeg-ajalt ikka juhtub, et keegi teeb natuke paremini, kui meil siin õnnestub, aga taastusravi valdkonnas on seda keeruline teha. Me peame tegelema oma tugevustega ja nende veel suuremaks tegemisega. Kui jääda tegelema ainult sellega, et oma nõrkusi pisut parandada, siis meist ellujääjat ei saa.

Mida saab omavalitsus teha, et tööstusettevõtteid siia saada?

Üks asi on pakkuda ressursse. Praegu näiteks on riigi omanduses olev maa, kuhu võiks tulla Kiltsi tööstusala ja mis sobib ettevõtetele, kellel oleks vaja just sellist logistilist asukohta – linn ja sadam lähedal ja ehk ka võimalus kasutada lennutransporti. Omavalitsus saaks kaotada piirangud, mis praegu takistavad ettevõtluse arendamist. Laias laastus teha seda tööd, mida tehakse, kui otsitakse investorit – pakkuda n-ö maandumisplatsi. Mida parem see pakkumine on, seda suurem on tõenäosus, et investor tuleb. Ridala on tahtnud Kiltsit arendada, aga takistuseks on see, et Haapsalu pole olnud huvitatud, et oma õlg alla panna.

Haapsalu linna argument oli, et kommunikatsioonide rajamine Kiltsi oleks väga kallis.

Et kommunikatsioonid sinna saada, tuleb kõigepealt läbi käia esimene etapp – leida keegi, kes tahab seal tegutseda. Selleks tuleb idee enne maha müüa. Kui suudetakse kohale meelitada piisavalt suur investeering, siis tuleb ka riik taha, nagu mitmel pool mujal on juhtunud. Kartes potentsiaalset kulu, ei ole võimalik ka tulu saada. Olen muidugi ka seda meelt, et ehku peale igaks juhuks kommunikatsioone ehitada, et äkki keegi tuleb, oleks lollus.

Räägime kolmandast T-st ehk taastusravist. Lubate igati kaasa aidata Haapsalu neuroloogilise rehabilitatsioonikeskuse tegevusele.

Ma saan varsti taastusravihaigla töötajatega kokku, fantaseerime natuke. Eeldame, et rehabilitatsioonikeskus laieneb ja siis luuakse ka töökohti juurde. Omavalitsus peaks tegema kas või nii palju, et paneb mõne oma töötaja selle projekti nimel rabelema, et aidata projekte kirjutada ja asju ajada – see on miinimum, mida tegema peaks. Iga uus töökoht on samm eemale hääbumisest.

Samasse teemasse läheb lubadus muuta Haapsalu kõige invasõbralikumaks linnaks ja teha korda kõik kõnniteed. Haapsalu aselinnapea Peeter Vikman ütles, et Haapsalu võimekus on investeerida aastas pool miljonit eurot. Kes lubab rohkem, see valetab.

Kõnniteede hind ei ole üldse nii hull, küsimus on ka prioriteetides. Toon lihtsa näite. Kui me teeme ära ühe liigutuse, vähendame ametnikkonda ja sellega seotud kulutusi, siis vabaneva raha eest, mida on umbes 300 000 eurot, saab teha kaks kilomeetrit kõnniteid.

Sotside esimene lubadus oma programmis on vähendada ametnike arvu ja valitsemiskulusid viiendiku. Mis ametnikke praegu linnavalitsuses üleliia on?

Kaks ühinevat omavalitsust tuleb niimoodi tööle panna, et katta suurema omavalitsuse vajadused. Dubleerimine Ridala ja Haapsalu vahel jääb ära ja sealt see vahe tulebki.

Tahate korraldada ka avatud arutelusid interneti vahendusel, et vältida otsuste tegemist tagatubades.

Me tahame tagada, et info ka huvitatud isikuteni jõuab. Tõenäoliselt tuleb selleks kasutada sotsiaalmeediakanaleid. Kohati võib olla muidugi ka palju emotsioone, aga idealistina ma olen kindel, et kokkuvõttes tahavad inimesed ikkagi parimat. See ongi kogukonna kaasamise idee.

Tuleme mittemateriaalsete teemade juurest n-ö betooni juurde tagasi. Kuuse tänava koolimajaga on teil Keskerakonnaga kardinaalselt erinevad plaanid – teie tahate selle ümber ehitada koduhooldust võimaldavaks üürikoduks.

Idee on kohandada hoone nii, et seal on korteri tüüpi elamisvõimalus inimestele, kellel on ise keeruline hakkama saada ja on vaja füüsilist abi. Seal pakutaks koduhooldust ja on personal, kes maja elanikega tegeleb. See ei oleks haigla tüüpi hooldekodu, vaid kogum kortereid hoones, kus on saadaval koduhoolduse teenus.

Koolimajja korterite ehitamine on väga kulukas ettevõtmine. Kas see on mõistlik?

Jah, see pole nii lihtne kui sinna noortekeskuse tegemine, tehaseks müümine või lammutamine. Noortekeskuse idee on ilus, aga selle juures on üks paha asi – sealt ei teki mingit tulu, olemasolevad asutused liigutataks ühte hoonesse kokku, aga linnaeelarve jaoks on kõik kokku kuluallikas. Meie idee sisaldab vähemalt isemajandamist kui mitte ka väikest kasu. Sinna tekivad ka töökohad. Alguses tuleks palju investeerida, aga riigi abita pole võimalik seda ellu viia.

Kui see ei peaks õnnestuma, on kõik konkurentide välja käidud ideed kaalutavad, eeldusel, et nende toel jaksab seda maja üleval ka pidada. Kui mitte, tuleb leida majale uus omanik.

Lähme nüüd vanema põlvkonna juurest noorema juurde. Tahate laiendada Uuemõisa algkooli tegevust mõisahoones.

Kui Ridala vallavalitsus välja kolib, jäävad ruumid vabaks. Kui arvestada ka sellega, kui palju inimesi käib Uuemõisas tööl, kes käivad Tallinnas tööl ja kellele jääb Uuemõisa tee peale, siis on see ka logistiliselt väga heas kohas. Ennekõike tahame seal parandada tingimusi, aga vähemalt lasteaia osas on seal kindlasti kasvuruumi. Kindlasti tasuks ka analüüsida, kas oleks mõeldav mõne Haapsalu kehvemas seisus lasteaia üleviimine Uuemõisa. Meist saab üks omavalitsus, piirid kaovad, see peab toimima ühtselt ja orgaaniliselt. Me peame ise uut moodi mõtlema hakkama. Piirid peavad meil peas kaduma, kohe.

Mis saab piiridega linna ja Ridala valla kaugemate külade vahel? Mida peab tegema ja saab teha, et ääremaastumine ei süveneks?

Esimene asi on suurendada kogukondade iseotsustamist. Me tahame eraldada igale külale ja kogukonnaseltsile oma eelarve, et lasta neil ise otsustada ja toimetada. See oleks kõige jõulisem lähenemine, kuidas tagada, et suur linn ei neelaks väikeste külade võimalusi kõiki alla.

Teenuste puhul saame toetada kogukondade algatusi neid ise kohapeal pakkuda ja kui vaja, tuleb minna linnast kohale.

Teiseks tuleb üle vaadata võimalused suhtlemiseks ametnikega. Valimisteks valmistudes avastasin üllatusega, et aastal 2017 on kohaliku omavalitsuse kodulehel kättesaadavad blanketid ikka veel mõeldud paberil täitmiseks. See oli minule siiras üllatus.

Omavalitsuse pädevus on otsustada, kuidas ta kogukondasid toetab ja raha jaotab. On vaja kehtestada läbipaistvad ja ratsionaalsed reeglid. Praegu kipub sageli olema nii, et väliselt oleks nagu kõik ratsionaalne, aga tegelikult on otsustusprotsess selline… juhuslik.

Kas sotsidel on eelistused, kellega koos te tahaksite linna valitseda ja kellega mitte?

Kõige olulisem on, et tuleks muutus. See on jäme punane joon, millest me ei tagane. Kui me peaksime minema koalitsiooni, kes ei ole valmis olulisi muudatusi tegema, eelkõige selles, mis puudutab Haapsalu ja Ridala majanduslikku alust ja rahva iseotsustuse õigust, siis siit jookseb meie piir. Siit võib mingeid eelistusi välja lugeda, aga me ei pane praegu mitte kellegi ees ust kinni. Me ei vali praegu ette ära ei sõpru ega vaenlasi.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
uskmatu toomas
uskmatu toomas

Kogu valimiseelsete lubaduste lugu on hästi kirjeldatud romaanis ja päädib sõnadega “Jaak kurat jalad põhjas”!

Imelik
Imelik

Asi ei ole lubadustes, mõte peab jutus olema.

niiduk
niiduk

Enne kui kõnniteedest rääkida, võiks oma majaesise muru ära niita. Tallinas teenitud raha eest majaesise kõnnitee ka korda teha. Larp`i kangelased peavad ka paratamatult reaalses elus “võitlema” kõikide nn.ilmastikunähtustega.

Imelik
Imelik

Jutul on jumet…. arvan ma.

Joon
Joon

see ju sotsdemokraat!? mis jumet? Ärge minge ilusa jutukese õnge inimesed!!!

Imelik
Imelik

On see nakkav?

wpDiscuz