Erkki Bahovski
Diplomaatia peatoimetaja
Kas korraldada planeetidevaheline malekongress või vedada enne lumi ära?
Ekspeaminister Mart Laar võttis mul sõnad suust. „Kes võtab naise, kes teeb oma valimisnimekirja, kes on korruptsiooni vastu võideldes valmis astuma valimisliitu korruptsioonisüüdistuse tõttu ametist tagandatud linnapeaga, kes aga valmis jagama selleks kohalike omavalitsuste pädevusse mittekuuluvaid lubadusi, nagu hallide passide kaotamine või trammitee ehitamine kasvõi kuu peale,” kirjutas ta Postimehes (29.08).
Täpselt. Laar kirjutas artiklis küll kommunismist, millest kaalusin kirjutada isegi, aga et olen sellest juba korra kirjutanud ja teema on liiga palju käsitlemist saanud, tundusid kohalikud valimised parem teema. Õigemini tuleb praeguses artiklis juttu pigem Laari lause teisest poolest ehk siis valimislubadustest, mis ei haaku kuidagi kohalike valimistega. Või kui haakuvadki, siis on küsitav, kas nad haakuvad ka valijatega. Ei hakka objektiivsuse huvides nimetama erakondi, keskendun üksnes lubadustele.
„Tartusse ei tule mošeed” on lubadus, mille kohta võib peaaegu sajaprotsendilise kindlusega öelda, et see lubadus ka täidetakse. Päris palju on nüüdsetel valimistel eitust – lubatakse, et kuhugi, ei tule midagi. Igaüks võiks koostada oma nimekirja asjadest, mida ta ei taha. Eitus tähendab ka, et rahalisi kohustusi ei võeta.
Uued trammiliinid on toredad. Mõelda tuleks suurelt,aga…Äkki alustaks ikka reaalsemaist asjadest. Mina ja minu lapsed elavad Tallinnas Nõmmel. Trammiliini Nõmmele tõmbamine on tore, kuid mind huvitaksid eelkõige rohkemad kõnniteed, lume äravedu talvel ja prüginduse kordasaamine. Lihtsad asjad, mis ometi elukvaliteeti parandavad.
Lugesin põgusalt ka valimislubadusi Haapsalus. Midagi väga erilist silma ei hakanud. Üksnes plaan, et rong võiks Haapsalust Tallinna linna piirile jõuda 50 minutiga, tundus ebareaalne. Esiteks ei ole ju rongigi, teiseks eeldab 50 minutit põhimõtteliselt uut raudteed, mitte vana taastamist.
Olen mõnel Euroopa Parlamendi valimistel modereerinud europarlamendi kandidaatide debatte. Kustkohast ka peale ei hakatud, olgu selleks Euroopa tulevik, rahapoliitika, suhted Venemaaga jms, jõuti alati välja kodutanumale. Mis siis, et Euroopa Parlament selliste küsimustega ei tegele.
Nüüd oleks justkui valimisratas teistpidi käima lükatud. Eeldaks juttu kodutanumast, aga selle asemel on kõneaineks mošee, immigratsioon, piirid, terrorism ja kommunism. Ma muidugi ei tea – kui tartlastele on südamelähedane mošee ehitamine, tuleb muidugi seda nuppu tugevalt vajutada. Kui hallid passid valmistavad muret, tuleb sellest rääkida. Kui kardetakse immigrante, peab see olema kõneaineks. Kui palju aga saab kohalik omavalitsus hallide passide ja immigrantide asjus midagi teha?
Mõistagi on kohalikud valimised ka omalaadne test praegusele valitsusele. Kui valitsuserakonnad hävivad, võib oodata muudatusi ka koalitsioonis. IRLile on need valimised suure tõenäosusega ellujäämiseksam. Vabaerakond aga on otsustanud üldse valimisliitudes kandideerimise kasuks. Saab näha, kui tark see otsus oli.
Peale selle, et on käärid valimislubaduste ja kohalike omavalitsuste pädevuse vahel, valitsevad käärid ka küsimuses, kes kandidaatidest hakkab reaalselt kohalikus omavalitsuses tööle. Praeguse seisuga ei kandideeri valitsusest üksnes kaks Jüri – Ratas ja Luik. Ülejäänud kandideerivad, kuid on selge, et nad ei hakka omavalitsustes tööle. Musta stsenaariumi korral ehk koalitsiooni lagunedes ei saa ometi välistada, et mõni võib-olla leiab endale rakendust ka omavalitsuses.
Üldiselt ei meeldi mulle kirjutada väga dotseeriva sisuga lugusid, st õpetada, mida keegi peaks tegema. Sestap palun võtta järgnevat lihtsat soovitusena. Aga, lugupeetud valijad, „müüge” oma hääl võimalikult kallilt. Sest see on valuuta. Ärge valige inimest, kelle kohta teate, et ta ei tule niikuinii teie omavalitsusse. Ärge valige uhhuu-lubadusi. Valige inimesed, kes on tõesti kohaliku kogukonna hing, keda te tunnete ja usaldate. Sest sel juhul saavad ka kandidaadid aru, et teie hääl maksab, ega aja järgmisel korral puru silma. Võib-olla lõpeb ka peibutuspartide kandideerimine.
Raamatus „12 tooli” pakkus Ostap Bender Vasjuki külale, et see võiks muutuda planeetidevahelise malekongressi keskuseks. Tegelikkus oli ikkagi midagi muud: Bender pidi külast paadiga põgenema. Võib-olla oleks nutikam alustada sellest, et ostapbendereid oma külla üldse mitte lasta.
Kaasarääkimise võimalus on meil olnud kõikide viimaste võimude ajal.Vahel õllekannu taga,vahel saunalaval,nüüd ka kommentaariumis,ainuke viga,et keegi seda kaasarääkimist ei kuula seega ka ei arvesta.
Kui ülevalt öeldakse migrantidesse tuleb suhtuda paremini kui kohalikesse.teistsuguse sättumusega inimesi tuleb austada jne.siis see ongi meie kaasarääkimine.Kangesti sobib siia repliik Švejk`st”Lõuad pidada ja edasi teenida”.Samad sõnad tahaks öelda hr. Laarile !
Kohaliku omavalitsuse saadik peab suutma ja oskama näha natuke kaugemale enda omavalitsuse piiridest. Vahel ulatuvad KOV-i tegevuse/tegevusetuse tagajärjed kaugemale tema territooriumist. Hea näide sellest on väiksemaks jäänud Läänemaa. Kui ikka oleks olnud tahet ja oskusi, siis me ei oleks praegu olukorras, kus Pärnumaa piir veetakse Kasari sillale. Ja lõppude lõpuks elavad hallipassiomanikud ja immigrandid ikkagi kohaliku omavalitsuse territooriumil oma muredega, ning kui selles olukorras on midagi vastukarva, siis omavalitsusel võimalus sellest häälekalt märku anda. Kas seda ka tehakse, sõltub sellest, kes on võimul. On ju ilmselge, et valitsusparteile lojaalne omavalitsusjuht ei hakka riigivõimuga riidu kiskuma, vaid hakkab hoopis kohalikule rahvale… Loe rohkem »
Ka mina Haapsalust oleks vaimustuses soolalume äraveost ja suvel ilusatest siledatest tänavatest! Nii vähe ongi inimesele rahuloluks vaja, suured lubadused… ilusad paberil!