Ann Mari Anupõld: töö- või bürookoer

Koerad on juba sajandeid olnud eri ametitega inimeste seltsis, paljudel aladel ei kujutaks inimene oma tööd ilma koerata enam ettegi. Jahikoerad käivad metsas kaasas, karjakoerad on lahutamatu osa lamburite tööst ning valvekoerad hoiavad oma kodu ja peret ihu ja hingega. Politsei- ja teraapiakoerad on lausa hindamatu väärtusega. Väga levinud töökoerad on aga need, kelle töö ei ole miski muu kui töölkäimine. Kui perenaine hommikul kõpskingad ja pintsaku selga tõmbab, ootab ka Reks juba ukse ääres, et saaks sammud kontori poole seada. Vaippõrandal tatsab ta siis, saba seljas, läbi fuajee. See kõik on tema territoorium. Põikab korra sekretariaadistki läbi, et endale hommikune snäkk sahtli põhjast hankida, ning seab ennast siis mugavalt tööpostil sisse. Päevane valve võib alata. Isegi kui usinat töökoera platsis ei ole, võib leida kirjutuslaudade all koerapesi ning kapi taga nurkades joogi- ja söögikausse.

Loomadega seotud asutustes koeri näha tundub küllaltki loogiline ja arusaadav. Peaaegu iga loomakliiniku või lemmikloomakaupluse tagaruumis pesitseb mõni kohalik karvakera, kes naudib nii loomadele pühendunud omanikku kui ka loomasõbralikku töökohta. Ülikooliski oli meil igal teisel õppejõul või arstil neljajalgne sõber seltsis. Inimeste ja koerte iseloome ja käitumisharjumusi arvestades ei möödunud see segasummasuvila muidugi pooltki nii idülliliselt, nagu võiks loota. Näiteks oli mäletsejate instituudi sekretäri koer maailma kõige tüütum Malta bichon, keda on mul siiani olnud au kohata. Niipea kui mõni inimene sekretariaati sisenes, hakkas see väike valge nuustik klähvima ega rahunenud enne, kui inimene oli lahkunud. Asjaajamine käis pooleldi karjudes ja pooleldi kõrvu kinni hoides, et üldse veel terve mõistus säilitada. Kiledate haugatuste saatel põgenes enamik külastajaid ruumist nii kiiresti kui võimalik. Kuidas instituudi juhataja seda lärmi päevast päeva talus, jääb mulle mõistatuseks. Võib-olla ta aga nautis, et naljalt ei tulnud keegi vabatahtlikult teda ega tema sekretäri segama. Ka meie kergelt antisotsiaalne väikemäletsejate spetsialist lähtus ilmselt samast põhimõttest, kui ta võttis endale varjupaigast ebastabiilse närvikavaga Staffordshire’i terjeri, pani sellele elukale nimeks Musi ning seadis talle elamise oma kontori laua alla. Kuigi omanik oli veendunud, et tegu on kõige armsama olendiga maailmas, oli koera ebamäärane minevik talle selge jälje jätnud. Koer ise omakorda jättis kustumatu jälje ortopeedia õppejõule, kui see kurja aimamata sisenes kolleegi töötuppa. Musi ründas silmapilk, sest meesterahvaste vastu oli tal eriline vimm. Välkkiirele taganemisele vaatamata loovutas professor Kofler koerale osa oma püksisäärest ja ehk nii mõnegi säärekarva.

Küllalt palju on ka neid koeri, kes oma sõbraliku ja tasakaaluka iseloomuga pööravad stressirohkeid töökeskkondi vaid paremuse poole. Teaduslikud uuringud on näidanud, et neljajalgsed kaastöötajad võivad oluliselt kaasa aidata kahejalgsete kolleegide heaolule ja töökusele. Inglismaal on aga lausa päev „Võta oma koer tööle kaasa”. Iga aasta juunis võivad kõik ettevõtted selles osaleda, selle raames kogutakse alati ka annetusi mõnele loomadega seotud organisatsioonile. Ürituse kodulehel võib näha sadu pilte koertest kontorilaudade all ja peal, kohvimasinate ja printerite juures sabas seismas või niisama kõrghoonete maani akendest välja vaatamas.

Ka minu tutvusringkonnas on bürookoerte omanikke ning minu vaieldamatu lemmik nende seast on Tartus teaduslike uuringutega tegelev Entlebuchi karjakoer nimega Bosu. Peale selle, et Bosu tundub osalevat igasugustel üritustel, alates kontoritööst kuni vabaõhukontsertide ja igasugu pidustuste ja mägiste seiklusteni välja, on ta ka teadustööde tänuridadel igavikku talletatud. „Täname Miss Bosoni kontori stressitaseme madalal hoidmise eest” võib sealt lugeda. Kes teab, ehk õnnestub minu karjakoeral Milolgi kunagi sellele tasemele küündida.

Kuigi kasse üldjuhul naljalt tööle kaasa ei võeta, on töökohti, kus on kass lausa püsiasukas. Kuigi kasside suure iseseisvuse tõttu ei või nende käitumises kunagi päris kindel olla, täidavad nad üldjuhul sama eesmärki mis tööle kaasa võetud koerad: neile saab teha mõne rahustava pai ning nende mõnusalt laiska olemist vaadeldes läheb kohe endalgi meel helgemaks. Ega siis asjata ole olemas ütlemine, et kodu ilma kassita on lihtsalt maja. Nii on ka kontor ilma loomata lihtsalt üks anonüümne töökas koht.