Andres Ammas: küsija suu pihta ei tohi lüüa

Kohalike valimiste eel on jälle laiemalt jutuks volikogu liikme roll. Mida oma esindajalt soovida? Peab tal olema maailmaparandaja vaimu, siirast tahtmist midagi head kas või ainult koduküla või kodutänava piires ära teha? On hea, kui sihid ei piirdu „lamava politseinikuga“ oma maja ees või terrassiga oma kohviku ees. Kindlasti tuleb volinikule kasuks, kui ta suudab tähtsaid tekste, mahukaid kordasid ja eeskirju enne otsustamiseks käetõstmist mõttega lugeda. Veel tähtsam: ette kujutada, kuidas otsus teda ennast ja tema peret, tema naabreid ja töökaaslasi mõjutama hakkab. Kas prügiveo määrus on kõigi suhtes õiglane? Kas öörahu kellaaegadest avaliku korra eeskirjas on tegelikus elus üldse võimalik kinni pidada?

Korralik töö volikogus ei ole huvitav ajaveetmine. Kindlasti mitte ka oma tähtsuse nautimine, taskus visiitkaart tiitliga „volikogu liige“. See on enamasti tüütu pusimine ka mitte kuigi atraktiivsete teemade kallal. See on lõputu lugemine, uurimine, õppimine. See on pikk, vahel ka närvesööv kompromissi, ühisosa otsimine vaidluste ja läbirääkimiste abil.

Julgust ja uudishimu peab olema. Ju mäletavad paljud lugejad kas või kooliajast, kui raske on küsimust esitada. Eriti ükskõik millise arutelu esimest küsimust. Mina küll mäletan ja häbenen oma argust poliitikutee alguses. Kui käsitletavast teemast aru ei saa, aga keegi midagi ei küsi, siis hakkab ju endale tunduma, et ainult mina olen see loll, kes aru ei saa. Ju on teised targemad. Tegelikult on teised sageli lihtsalt ükskõiksed või – veel hullem – arad. Ja pärast avastatakse koos: ups! Kuidas küll nii läks? Miks me seda asjaolu tähele ei pannud?

Küsimuste esitamine, olgu suuliselt või kirjalikult, on poliitikas kõige alus. Nii Toompeal kui ka kohalikus volikogus. Miks? Kuidas? Mis ikkagi juhtub, kui ühte- või teistpidi otsustame või hoopis otsustamata jätame? Kas meil on muid valikuid? Küsimist tuleb harjutada. Õnneks pööratakse tänapäeva koolis küsimuste sõnastamisele ja väitlusoskusele kordades rohkem tähelepanu kui 30-40 aastat tagasi. Aga volikogude liikmed on praegu enamasti veel nõukogude kooli kasvandikud. Siis peeti küsimist pigem ninatarkuseks. Punaainete puhul koguni riigivastasuseks.

Olen vaadanud vahel otseülekannet Haapsalu linnavolikogu istungitelt. Suvel oli aega istungite protokolle süsteemsemalt lugeda. Statistikat ei teinud, aga silma torkas, et daamid olid aktiivsemad. Enim küsisid ja võtsid sõna Merle Mäesalu ja Ingrid Danilov. Nemad vedasid nii opositsiooni kui tegelikult kogu volikogu sisulist tööd.

Arupärimisi oli üsna napilt, kuid need vähesed pälvisid ilmselt oma harukordsuse tõttu küllalt suurt ajakirjanduse tähelepanu. Küsimusi esitati päris vähe, samuti muudatusettepanekuid. Muidugi ütlevad täitevvõim ja koalitsioon selle peale, et järelikult olid otsused nii hästi ette valmistatud, seletused nii ammendavad ja komisjonides toimusid nii põhjalikud arutelud, et istungil polnudki enam midagi arutada. Siia sobib rahvaluule stroof „Jutusta aga julgesti, küll me usume!“ Pigem oli tegemist käegalöömise ja mõttelaiskusega.

Kui opositsionäär küsib linna/valla juhtidelt aru, kas ta on siis kiuslik? Kui küsimust või arupärimist kajastab meedia (oi-oi, kui veel üleriigiline!), siis kas tunda heameelt, et probleemist laiemalt teada saadi või piinlikkust, et tüli toast välja kanti? Need küsimused on viimasel kuul Haapsalus taas kerkinud. Minu arust pole küsida kunagi liiast. Küsijat noomida on ülekohtune.

Opositsioonis olla ei ole lihtne. Tean seda omast käest: 20 aastast linnavolikogus olin 10 koalitsiooni, 10 opositsiooni poolel. Tunned, et soovid parimat, aga su vaev läheb tühja. Suur oht on kibestuda ja väsida. Kehvemal juhul saad koguni halvustamise osaliseks. Küsija suu pihta ei tohi lüüa. Seda pidagu meeles nii praegune linnapea ja tema jüngrid kui ka kõik tulevased.

Samm küsimustest ja arupärimistest edasi on veel oluliste kohaliku elu küsimuste arutelu algatamine volikogus. Ei pea linnupojana nokk õieli ootama, kuni vanemad (täitesaatev võim ehk linna/ vallavalitsus) toidupala (eelnõu) suhu pistavad. Võib ise initsiatiivi võtta põhimõttel „Kus viga näed laita, seal…“ Haapsalu volikogus on selles suhtes vist agaramad olnud keskerakondlased, kuigi Jaanus Karilaiu algatuste puhul on alati ebameeldivalt suur osa avalikul tähelepanul ja poliitilisel enesereklaamil. Mõte on ometigi õige – volikogu arutagu kõiki olulisi ja aktuaalseid asju.

Praktikas on volikogu iga uue koosseisu kogunemine ja töö algus ikka lootusrikas. Nagu koolilapsed uue õppeaasta algul: olen homme parem, kui olin eile. Kuidas erksust ja teotahet volikogu liikmeis pikemalt hoida kui aasta või paar? Ehk peavad valijad pideva nõudlikkusega aitama?

Andres Ammas

Haapsalu linnavolikogu liige 1993-2013