Andres Lipstok võtmas vastu õnnitlusi maavanemaks valimise puhul. Nelgid olid siis endiselt au sees, samuti vuntsid.
Foto: Arvo Tarmula
Lääne maavalitsus sai esmaspäeval 100aastaseks ja neljapäeval tähistati seda esimese Lääne maavanema Aleksander Saare mälestustahvli avamisega maavalitsuse hoonel Lahe tänaval ja Ene Pajula koostatud raamatu „Saarest Suureni. 100 aastat Lääne maavalitsust” esitlusega.
Saja aasta sisse mahub palju. Eesti riik jõudis olla iseseisev, oma iseseisvuse kaotada ja selle taas tagasi võita. Ka maavalitsuste tegevuses oli ligi poole sajandi pikkune paus, mil maakondade asemel olid rajoonid ja neis juhtis elu rajooni täitevkomitee koos kommunistliku partei kohaliku komiteega.
Saja aasta jooksul on Läänemaal maavanema tiitlit kandnud kümme meest, neist kolm enne okupatsiooni ja seitse taasiseseisvunud Eestis. Neist üks, Neeme Suur on maavanema ametis olnud kahel korral. Kolme esimese käest pole enam võimalik küsida, milline oli nende aeg maavanemana, kuid viimase seitsme käest seda küsisime.
Nendest lugudest tuleb ilmekalt välja, kuidas maavalitsuse ülesanded ja maavanema roll on aastast aastasse vähenenud, kuni selleni, et selle aasta lõpus panevad maavalitsused ukse lõplikult kinni.
Andres Lipstok
Lääne maavanem 1989–12.08.1994
Andres Lipstok oli esimene, kes pärast poole sajandi pikkust vaheaega Lääne maavanema tiitlit kandis. Lipstoki sõnul ei pidanud päris tühjalt kohalt alustama, sest rajooni täitevkomiteed töötasid, ja kui Eesti riik riigina tööle hakkas, oli alus olemas. „Oli üleminekuperiood ja huvitav aeg. Nii maakonnas, valdades kui ka terves riigis käis ümberrivistumine ja hästi palju oli poliitikat.”
Lipstoki sõnul on tagantjärele keeruline öelda, mis oli kõige keerulisem. „Ma arvan, et käivitamine ei olnud keeruline, sest struktuur ju töötas. Pigem oli väljakutse see, et tulema pidi haldusreform, mis külanõukogud valdadeks muutis,” rääkis ta. Lipstoki sõnul kulgesid Läänemaal asjad rahulikult ja konflikte ei olnud.
Algusaastail oli maavalitsus riigi esindaja, kellel oli maakonnas täisvõim. „Sellele võimutäiuse tõttu oli muidugi hästi huvitav aeg,” märkis Lipstok. Maavalitsuse haldusala ulatus seinast seina. Tegelda tuli nii kohaliku elu edendamise kui ka ettevõtlusega, käima läks omandi- ja maareform. Maavalitsusel oli raha, mida jagada, ja olid oma allettevõtted.
Maavalitsusel tuli suhelda ka Läänemaal asunud Nõukogude armee väeosadega. Lipstok meenutas, et just maavanem pidi Läänemaal asuvaile Nõukogude väeosadele viima sõnumi Eesti iseseisvaks kuulutamisest. „Tallinnast ei tulnud keegi nendega rääkima,” meenutas Lipstok.
Lipstoki sõnul olid siinsed Nõukogude sõjaväosade ülemad mõistlikud inimesed, kellega sai asju ajada. „Kui see päris pööre oli, tuli lennuväe ülem ise minu kabinetti ja küsis: „Andres Johannesovitš, mida me nüüd siis teeme?”” meenutas Lipstok. „Ütlesin talle, et mine Kiltsi, pane väravad kinni, ära kedagi välja lase. Mina omaltpoolt garanteerin, et keegi ka sind ei tülita.”
Lipstoki sõnul läks tal kolleegidega võrreldes lihtsamalt, sest kuigi Eestis hakkas pihta poliitiline kemplemine ja maavanema ametisse pandi oma soosikuid, siis Läänemaad see ei puudutanud. „Mul polnud õnneks vaja tegelda sellega, kas Toompea seltskond tahab minust lahti saada või mitte.”
Koos ühiskonna avanemisega avanesid ka piirid ja algas välissuhtlus. Loodi sõprussuhted Haninge kommuuniga Rootsis ja Loviisa linnaga Soomes.
Algas erastamine ja ühisettevõtete loomine. Lipstok tuletas meelde, et prügifirma Ragn-Sells tuli Eestisse just Läänemaa kaudu. Ka teedeehitusfirma Lemminkäinen tundis meie teederemondi ehitusvalitsuse vastu huvi. Näitamaks, et tegemist on ikka tõsise firmaga, uuendati Ristist Tallinna poole viiv maanteelõik, mida hakati hiljem kutsuma Lipstoki libedaks.
Nüüdse maavalitsuste kaotamise kohta ütles Lipstok, et tegemist on poliitilise otsusega. „Ega see mingi teab mis õnnetus ole, et teine tasand kaob, aga siis tuleb ka esimesele tasandile võimalused anda.”
Ometi tunnistab endine maavanem, et mõnel puhul ei pea ta liigset vabadust haldusreformi elluviimisel õigustatuks. „Minule on Lihula minek Pärnu alla arusaamatu, aga see tee oli nii võetud ja kohalikud teavad ise, miks nad nii hääletasid.”
Lääne maavanemad 1917–2017
Aleksander Saar 1917–1927
Jakob Aljas 1927–1930
Artur Kasterpalu 1930–1941
Andres Lipstok 1989–12.08.1994
Hannes Danilov 1.11.1994–03.01.1999
Arder Väli 23.02.1999–20.07.1999
Jaanus Sahk 22.09.1999–22.09.2004
Sulev Vare 19.11.2004–14.09.2007
Neeme Suur 18.02.2008–4.04.2011
Innar Mäesalu 15.12.2011–14.10.2014
Neeme Suur 11.09.2015– …
