Ausalt öeldes on seda lugu isegi alustada raske, sest teema on nii mitmetahuline. Tallinnast muudkui kostab kinnitusi: mis sellest, et maavalitsused kaovad, maakonnad jäävad ikkagi. Geograafiliselt ja mõtteliselt ju jäävadki, aga kes või mis neid koos hoiab? Mis aga kõige tähtsam, kas neid on üldse vajagi? Mõni nädal tagasi küsisid Samost ja Ruussaar omanimelises raadiosaates, mis asjad need maakonnad veel on ja kas need kõlbavad süüa soolatult või marineeritult.
Sel nädalal, täpsemalt 21. augustil jõudis kätte Lääne maavalitsuse 100. aastapäev. Lääne maakond paistab silma teistegi huvitavate tähtpäevaüritustega. Nii näiteks tähistati Haapsalu raudtee 90. aastapäeva raudteeliikluse lõpetamisega 1995.
Sellest, et maavanemate ja maavalitsuste kaotamise eest on võideldud Eesti vabariigi algusaegadest peale, on Lääne Elus ennegi juttu olnud. Nii näiteks on Viljandi omaaegne tuntud linnapea August Maramaa oma brošüüris pealkirjaga „Maavalitsuste kaotamine ja valdade ümberkorraldamine” 1933. aastal arvanud, et maavanemad ainult segavad vallaomavalitsuste tegevust, nad segaksid ka iga ministeeriumi tööd ja tegevust. Sama mõtet, ainult õige pisut teiste sõnadega, on väljendanud 1998. aastal Res Publica tollane peasekretär Tõnis Kons: „Kaob ju pärast reformiprotsessi lõpuleviimist ning omavalitsuste eeldatavat ühinemist maavalitsuste järele vajadus. Muudes küsimustes dubleerib maavalitsus juba praegu nii omavalitsusi kui ka keskvalitsust ning seega segab tööd ja suurendab põhjendamatult riigivalitsemise kulutusi.”
Kui enne sõda nimetati seda kestvat kaevikusõda maavanemate vastu poliitiliseks rivaliteediks, siis viimasel kolmel aastakümnel on selgelt lisandunud ka ametkondlik rivaliteet. Ministeeriumid ja ametkonnad on oma silotorne üles ehitanud ja kindlustanud hoole ja armastusega, igaühel on oma arengukavad ja eelistused ning neil pole vaja, et maavanemad sinna oma nina topiksid. Kuigi seaduse kohaselt vastutab maavanem maakonna tasakaalustatud arengu eest, ei jäetud tegelikkuses talle selleks ühtki hooba peale sõna jõu. Aga isegi see käis pealinna tähtsatele asutustele närvidele.
Brežnevi ajal tuli eesti keelde selline tore sõna nagu „kolklus”, millega tähistati seda, kui keegi oma piirkonna eest väljas oli. Nad olid, kuidas sellest sõnast tegijanime moodustadagi, kolklejad või kolkurid. Just nii on suhtutud ka meie maavanemaisse, kui nad käisid Tallinnas oma maakonna huvides uksi kulutamas. Nad ei näe suurt pilti, on olnud nende ettepanekute eiramise stammpõhjendus, kuigi tegelik põhjus võis olla hoopis selles, et maavanem kuulus valesse erakonda.
„Paraku näevad ministeeriumid oma valdkonda väga kitsalt,” on öelnud maavanem Innar Mäesalu intervjuus Lääne Elule. „Näiteks sadamate puhul – majandusministeerium vaatab, kuidas neid arendada turismi seisukohalt, põllumajandusministeerium kalanduse seisukohalt. Pole üldse kindel, kas nad on ka koos maha istunud ja ühist pilti vaadanud.” Ja lisab: „Regionaalminister on kõigest üks allminister, kes Eesti-suguses riigis peaks olema asepeaministri staatuses, teistest ministritest kõrgemal, ning kooskõlastama kõigi ministeeriumide tööd regionaalsest aspektist. Praegu ongi maavalitsus veel see viimane kants, kel on vähegi võimalust elu tasakaalustada.”
See viimane kants aga kaob nelja kuu pärast.
Kindlasti on inimesi, kelle silmis pole juurtel mingit tähendust. Kes peavad ennast maailmakodanikuks, kosmopoliidiks, ja on selle üle uhked. Kellele see väike maalapike, mida kutsutakse Eestiks, ei tähenda midagi erilist, ammugi siis veel Läänemaa. Vastupidi, neile paljudele tundub, et mida üleilmastunumaks kõik muutub, seda tähtsamaks saab ka see murukamar selja all, mille pealt me pärineme, ja et mitte võililleebemena lendu minna, tahaks sellest kamarast järjest kõvemini kinni hoida. Milles siis küsimus? Kas keegi keelab või? Ei keela, aga ikkagi tahaks, et Lääne maakond poleks mitte üksnes teoreetiline üksus, vaid ikka praktiline ka.
Kas poleks näiteks tore, kui edaspidigi antaks välja maakonna teenetemärki? Põhimõtteliselt ei saa ju kellelgi ka HaRi (Haapsalu + Ridala) teenetemärgi vastu midagi olla, aga see tähendab muuhulgas, et mingeid maakondlikke teeneid enam arvesse ei võeta, ja õigupoolest ei saa neid enam osutadagi. Kuuldavasti on praegused omavalitsusjuhid võtnud seisukoha, et mis maakonda me siin uuest aastast enam mängime. Tõepoolest, kas on enam mõtetki omavalitsuste liidul, kui sinna kuulub piltlikult vaid 2,1 valda? Palun vabandust, Vormsi! Teie seisitegi kõige raskema valiku ees, kas jääda meretaguseks asjaks või püüda iseseisvalt toime tulla.
Ah jaa, mis see haldusreformi eesmärk oligi?
Ene Pajula,
ajakirjanik
