Galerii: juhtumised Metsikus Läänes ehk Paliveres avati bordell

Täna avas Palivere pritsimajas uksed Gentelmen's Parlor House ehk maakeeli bordell.

Palivere pritsimaja lähistel kõlasid revolvrilasud ning kostavad metsikud karjed ja ulgusid koiotid, sest Holster klubi tõi vaatajateni õpetliku etenduse Ameerika piirialade bordellist „Closing Time ehk Hakake astuma”. Lugu lõppes sellega, et kõva paugutamise tagajärjel lebas hoovis, õigemii küll bordellis üheksa laipa ning bordelli maadam sõitis linna uusi tüdrukuid hankima, kuigi selliseid, nagu tal varem  olid, ta enam ei leidvat.

Nädalaga lavaküpseks

Terve nädala on kümmekond etenduses üles astuvat hobinäitlejat pähe õppinud telemees Vahur Lauri kirjutatud repliike, timminud kabuurist koldi haaramist ja nuputanud, kuidas end pealtvaatajaile ahvatlemaks muuta. Viimane käib muidugi nende viie neiu-naise kohta, kes Gentelmen's Parlor House'ile elu mõtte peavad andma. Elust ja surmast tükk kõnelebki.

Karmide higist nõretavate püstolikangelaste ja korsetti kammitsetud piigade elu tuuakse vaatajaini omamoodi multimeediaetendusena, sest nii etenduse algus- kui ka lõpuosa jõuab vaatajaini kinolinalt. Sajanditaguses stiilis üles võetud tummfilmile annab särtsu klaverimängija Louie Digman.

Etenduses üles astuvad näitlejad on enamjaolt kõike muud kui näitlejad. Vaid üks, mõni aeg tagasi klubiga liitunud rahvusringhäälingu Moskva korrespondent Anton Aleksejev, on lavakunsti õppinud. „Tema on Moskvas teatrikoolis õppinud,” teadis üht lõbutüdrukut mängiv Kai Kivi öelda.

Käsikiri on rahvusringhäälingu teleajakirjanikult Vahur Laurilt. „Lavastamine ausalt öeldes puudub, sest ma ei ole mingi lavastaja,” tunnistas Lauri. Tükis lööb kaasa kümmekond meest ja viis noorikut.

Esmaspäeval oli üks väheseid, kes tuupis Lauri kirjutatud dialooge pähe, lõbutüdrukut kehastav Kai Kivi. Küsimusele, miks ta sellises jamas osaleb, oli tal vastus kabuurist võtta: „Tead, ükskord võlus mind üks kauboi ära ja siia ma tulin ja siia ma jäin. Kauboi tõmbas lesta, mina jäin. Lapsed ka. Kauboi lapsed. Ja siin ma nüüd olengi, kuhu mul ikka minna on.”

Esimene Vahur Lauri vestern, milles Kai kaasa lõi, oli 2004. aastal. „Siis ma ootasin Mirtelit juba,” meenutas naine. Edasistes tükkides on ta kõigis osalenud. Filmis ka. Film on poole tunni pikkune „Veri lumel”, mille kohta autorid kinnitavad, et tegemist on esimese Eesti tõelise vesterniga.

Gojko Mitići ja Omar Volmeri jälgedes

Metsiku Lääne taaslavastamise hobi tuli Eestisse koos Gojko Mitići filmidega. Meenutuseks: Saksa DV filmistuudio DEFA esimene Mitići film „Suure Karu pojad” sai valmis 1966. aastal, aasta hiljem filmiti „Tšingatšguk, Suur Madu”, kümne aasta jooksul järgnesid riburada pidi „Osceola”, „Tecumseh”, Apatšid”, „Ulzana”, „Severino”. Sealt see sellel põlvkonnal kõik algaski.

Vahur Lauri meenutas, et mingil hetkel tõlkis Omar Volmer raamatu „Mata mu süda Wounded Knees” [Dee Brown „Mata mu süda Wounded Knees. Indiaanlaste ajaloost Ameerika Läänes”, e.k 1975] , mis rääkis indiaanisõdadest. „See oli epohhi loov teos meiesuguste hobiliste jaoks,” nentis Lauri.

Holster klubini kulus siiski veel aastaid.

„Meie punt sai kokku nii…,” lappas Lauri ajusoppides ajalugu. „Ma ei olnud veel teles tööl, kuid mul sõber töötas seal. ETV-l oli vaja teha noortesaadet, otsiti ideid. Aasta oli siis 1990. Mina olin just Ida-Saksamaalt ülikoolist tulnud ja tegin ettepaneku, et võiks ju Metsiku Lääne teemalise noortesaate teha. Nimeks Holster, mis tähendab kabuuri inglise keeles.”

Justnimelt selle saate põhjal hakkas kogunema punt inimesi, kellel oli Metsiku Lääne huvi. Umbes samal ajal läks Eestis moodi line-tants ja nii need pundid omavahel kokku saidki.

Holster klubi liikmed ei ole kõik paadunud Metsiku Lääne fännid. Ja see Laurile kõige rohkem meeldivatki. „On erinevaid inimesi, on selliseid, kes ei teagi sellest teemast midagi, neid ei huvita ka, kuid nad soovivad omapärast ajaviitmist, see olevat grunge,” lausus Lauri.

Staap on vanaisa majas

Metsiku Lääne staap on Palivere-Oonga maantee ääres poe vastas üle tee. Aimu sellest annavad ka plangumaalingud, millelt võib leida nii indiaanipäraseid jooniseid kui ka kauboide siluette. Mehed on koltidega nii kaua maja juures valvanud, et päike on nende varjud plangule põletanud. Vähemalt selline mulje jääb küll.

„See on minu vanaisa ehitatud maja, sai valmis 1930ndate aastate esimesel poolel,” nentis Vahur Lauri.  „Naised elavad majas, meie Alexiga oleme kuuris.”

Kasside suguharu laekus pärast American Beauty't. Cat Woman tõi kaasa head ja paremat,“ osutas Lauri kaugemal aia ääres lösutava ameeriklase poole. Bussi katusel lehvib uhkelt Konföderatsiooni ristilipp. Laupäevaks kogunevat autosid staabi juurde kokku kümmekond.

„Tsonn vedas kohale oma grill-linnaku. Üks materjalimahukamaid väljamõeldisi, mida mina näinud olen. Kolumbus oleks sellest ehitanud neljanda laeva,“ tundis Lauri oma klubikaaslaste ettevõtlikkusest heameelt.

„Praegu tegeleme asjadega, mis võtavad palju aega, nagu see sildi maalimine,´“ esitles Lauri verivärsket „Gentelmen's Parlor House“ kirjaga silti. „Alex on põhimeistrimees,“ tunnustas Lauri oma klubikaaslast.

Esmaspäeval hakati ka vaikselt pritsimaja platsi üles ehitama. Sinna paigaldati, nagu bordelli puhul tavaks, pendeluksed. „Alex ja Kass panid üles esimese kulissi – Gentlemen's Parlor House'i sissepääsu. Assistendid tunnistasid tulemuse rahuldavaks,“ nentis Lauri.

Kohale tui tarida ka etenduse tarvis meisterdatud baarilett. Klaver oli juba varem kuuris ootamas. Kaheksa mehega olnud see paras punnimine.

Etenduse ajaks tuuakse pritsikuuri juurde ka relvavitriin. „Selle tegi meie ühe logardi vend, kes on puutöömees,“ selgitas Lauri. „Vitriin on karastatud klaasiga, seda ei saa puruks lüüa. Ja vana, tsaariaegne lukk on küljes, seda ei sa ka lahti kangutada.“

Relvi on näitusekapis umbes tosin. Enamus nendest relvadest on tänapäeval tehtud töökorras koopiad. Mõned on ka originaalid. „Ja on ka mõningad sellised, mida ka Metsiku Lääne huviklubiudel eriti ei liigu,“ lausus Lauri uhkeldades.

Piletit ostma ei pidannud

Metsiku Lääne pidu algas Palivere pritsimaja juures laupäeva õhtul kell seitse. Paarkümmend minutit ehk peale kah. Viimased kaks aastat pole pileteid müüdud, sest piletimüügist saadav tulu polevat katnud kulu, mida selle kättesaamiseks tegema peab. Ka reklaami pole kabuuriklubi oma ettevõtmisele teinud.

Helis ja pildis on aegade jooksul nii mõndagi salvestatud. „Eelmisel aastal oli teemaks õudukas, Priit Vehm filmis meid toona ja see on YouTube'is üleval ka.”  

Kui etendus läbi sai, algas õhtu muusikaline osa. Sel aastal mängisid Andres Roots, Louie Digman, Eestis elav inglane. „Kariku Tomm veel ühe kidramehega on pundis ja siis üks meie oma pundi kutt, keda me kutsume Riksiks, kes on tegelikult Riho Kerde, teeb rokabillit,” kirjeldas Lauri muusikalist osa.

Lõpuks lasti tantsu kah.

Lauri ennustas, et tantsupõrandal on kindasti lööki näitsikuil, kes etenduses kaasa löövad. „Eriti seekord, kus me korsettides mängime,“ naeris Kai. Muuseas oli tema bordelli maadamile lisaks ainus tüdruk, kes tükis ellu jäi.

Fotod: Urmas Lauri