Kui Martna kiriku altarisein 300 aastat tagasi paika pandi, oli see kirev nagu pühademuna, selgus mais Martna kirikus tehtud uuringute põhjal.
Kunstiteadlaste uurimisrühma tõi Martnasse projekt, millega uuritakse 17. sajandi lõpus ja 18. sajandi esimestel aastatel Tallinnas tegutsenud puunikerdaja Christian Ackermanni loomingut. Martna kiriku altariretaabel ehk altarisein, mille annetasid 1700. aastal kirikule Johann Baranoff ja tema abikaasa Hedvig Elisabet Taube, on üks Ackermanni töid.
Kunstiajaloolase Tiina-Mall Kreemi sõnul on altar ja kantsel kirikus kõige tähtsamad elemendid. „Tulles 300 aastat tagasi madalast, ilma akendeta majast suurde kirikusse ja nähes neid kuldseid, hõbedasi ja värvilisi kujusid – see oli kahtlemata erakordselt mõjuv,” maalis ta pildi minevikust.
See, et Martna kiriku altarisein on kunagi olnud väga värvikirev, oli uurijaile suur üllatus. „Me oleme ise ka rabatud, et siin on olnud selline kunstimaitse,” ütles Kreem. Ta lisas, et käimasolev uurimisprojekt lähtub küll Ackermannist, kuid tema loomingut uurides ei saa tähelepanuta jätta ajastut ehk seda, milline oli tollel ajastul inimeste maitse.
Kunstiteadlase Hilkka Hiiopi sõnul oli esimesena uuritud Tallinna toomkiriku altariretaablil soliidne värvigamma. „Siin on aga ikka täielik pöörasus: hõbe, kuld, lüster, roosa, roheline, punane, sambad marmoreeritud,” loetles ta Martna altariseinalt tuvastatud toone.
Martna kiriku altariretaabli uurimine on osa neli aastat kestvast suurprojektist „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas”. Projekti osana uuritakse mitmesuguseid tehnikaid, kasutades põhjalikult Ackermanni töödeks peetavaid altariseinu, kantsleid ja epitaafe. Esimesena uuriti põhjalikult Tallinna toomkiriku altariseina, Martna on aga esimene maakirik, mida projekti käigus külastati.
Martnas kaks päeva väldanud uurimise ajal võeti altariseina kõik kujud ükshaaval alla. Kreemi sõnul oli see esimene kord, kus õnnestus skulptuure nii lähedalt vaadelda. Oma magistritööd tehes uuris ta neid teatribinokliga, sest altariretaablid on mitu meetrit kõrged ja niisama lihtsalt selle ülemisele osale ligi ei pääse.
Üks, millele püüavad uurijad eri tehnikaid kasutades jälile saada, on see, milline oli altariretaablite, kantslite ja epitaafide algne värvigamma. Kõige tavapärasem viis selleks on sondaažide tegemine, mille käigus paljastatakse eri värvikihid.
Sellise visuaalse uurimise kõrval kasutatakse aga ka keskkonnainvesteeringute keskuse uhket aparaati, millega saab pinda kahjustamata piiluda praeguse värvikihi alla ja tuvastada värvipigmendis metalle. „Kui saame teada, mis metalliga on tegemist, saame öelda, mis pigmenti on kasutatud, eritijust hõbeda ja kulla puhul,” selgitas Hiiop. Ta lisas: „Siin on olnud lõputult hõbedat ja kulda.” Nii saadi näiteks Martnas teada, et sealset altariseina kaunistanud akantuselehed on olnud kaetud hõbeda- ja kullavärviga.
Kohtadest, kus metalli ei leidu, võetakse pisikesed värvitükikesed. Neid hakkavad Tartu ülikooli keemikud analüüsima ja määravad, mis pigmendiga on tegemist.
Algne värvigamma pole aga ainus, millele uurijad oma töös tähelepanu pööravad. Kujusid uuritakse ka maksu- ja tolliameti röntgeniga, et näha, kuidas on kujud kokku pandud. Hiiopi sõnul selgus röntgenuuringust, et kujud pole valmistatud mitte ühes tükis, vaid väikeste, omavahel kokku liimitud osadena, mis on omakorda kinnitatud ka sepanaeltega. „Nagu liimpuidust,” ütles Hiiop. Kreem lisas, et naelu palja silmaga näha polnudki, sest nende pead on omakorda kaetud puupunnidega.
Esimesena uuritud Tallinna toomkiriku altarikujude kohta ütles Kreem, et need olid üsna naelu täis, Martnas aga on naelu kujudes vähem. Kujudest võetakse ka puiduproovid, mis saadetakse samuti Tartusse uurimiseks.
Projekti põhjal tehakse kujudest väga hea resolutsiooniga 3D- mudelid, mis võimaldavad teadlastel eri paigus asuvaid kujusid lähemalt uurida ja võrrelda, kas tegemist on ikka ühe ja sama meistri kätetööga. Samuti saab arvuti abil silme ette manada pildi sellest, milline altarisein algselt välja nägi, sest päriselt ei hakka seda keegi üle värvima.
Kogu uurijate kogutud info avaldatakse peagi avataval veebilehel, kus saab iga huviline end uurimise seisuga kursis hoida. Samuti on ajal, mil uurimisrühm kirikus tegutseb, kirikuuksed avatud ja huvilistele jagatakse lahkelt selgitusi. „Muinsuskaitse töötab maksusmaksja raha eest ja maksumaksja peab teadma, mida tehakse. Sellepärast on oluline ka infot inimestele edastada,” põhjendas Hiiop soovi inimesi toimuvaga kursis hoida. Ta tõi näite, et reedel, mil Martnas töid alustati, astus kirikust läbi 40 last: kogu koolipere ja lasteaed takkapihta.
Martna kirik pole Läänemaal ainus, kus paaripäevane uurimine ette võetakse. Enne jaanipäeva asub uurimisrühm näiteks tööle Karuse kirikus.
Ackermanni loomingu uurimise projekt lõpeb 2020. aastal Tallinnas Niguliste muuseumis avatava näitusega ning uurimistulemustest avaldatakse ka raamat.
Christian Ackermann
1670. aastail Köningsbergist üle Danzigi, Riia ja Stockholmi Tallinna saabunud Ackermanni peetakse Eesti barokiajastu skandaalseimaks ja andekaimaks puunikerdajaks, kelle töökojas valmisid 1680–1710 peaaegu kõik Eesti tähelepanuväärsemad kirikusisustuselemendid: altariseinad, kantslid ja vappepitaafid, samuti krutsifiksid.
Tallinnas alustas Ackermann tööd tolleaegse kuulsaima puunikerdajate ja -tislerite tsunfti meistri Elert Thiele töökojas. Pärast Thiele surma aga omandas Ackermann viimase lesega abielludes meistri töökoja. Kui tol ajal oli tavaks, et meistrid astusid tsunfti, siis Ackermann keeldus seda tegemast ja nimetas end vabaks kujuriks ehk kunstnikuks. Muidugi ei meeldinud see Tallinna raele ja tsunftimeistritele, kes „kuulutasid Ackermanni pööningujäneseks, kes nende autoriteeti õõnestas ja neilt leivapalukest käest kiskus,” seisab Tiina-Mall Kreemi Eesti Kirikus ilmunud artiklis „Christian Ackermann tähelepanu keskmes”.
Tallinna tsunftimeistrite viha eest pääsemiseks kolis Ackermann Toompeale ja täitis peamiselt aadlike tellimusi. Just aadlike tellimusena on valminud ka Läänemaa kirikuisse jõudnud Ackermanni tööd.
Martna kiriku altariseina kõrval peetakse Ackermanni tööks Karuse kiriku altariseina skulptuure ja kantslit, Lihula kiriku kantslikujusid. Kreemi sõnul on Lihula kiriku kantsel näide taaskasutusest – kantsel ise on valminud 19. sajandil, kuid selle kaunistamisel on ära kasutatud ligi 200 aastat varem tehtud kujusid.
Ackermannile on omistatud ka Kursellide perekonnaepitaaf Ridala kirikus ja Kullamaa kirikus asuv kirikuõpetaja ja kirjakeele rajaja Göesekeni epitaaf. „Selle viimase puhul oleksin ma ettevaatlik,” ütles Kreem. „Arhiiviallikate järgi on see küll Ackermanni tehtud, aga käekiri on hoopis teine.” Kreem lisas, et kui uuringud näitavad, et tehniliste andmete poolest sobib Kullamaa epitaaf teiste Ackermanni töödega ühte ritta, siis jääb ta arhiiviallikatega nõusse.
Küsimusele, milline on siis Ackermanni käekiri, vastas Kreem, et varasemate meistritega võrreldes oli Ackermannil hea anatoomia tundmine, kujudel on head proportsioonid, riietuse voldid langevad loogiliselt. Ta on inimese anatoomiat kujutades üsna täpne – sõrmed-käed-jalad on hoolikalt välja nikerdatud. „Küll on tal aga kõrvadega mingi probleem, sest neid tema kujudel üldiselt ei ole,” ütles Kreem. Ta lisas, et teiste meistritega võrreldes, kes olid puunikerdajad, võib Ackermanni ikka skulptoriks pidada.