Ann Mari Anupõld: Hea nõu

Ann Mari Anupõld. Foto Tõnis Krikk

Möödunud aasta algusest on mul loomaarsti eriala kõrval ka lambakasvatuskonsulendi kutse. Tänavu õnnestus mul isegi veisekasvatuskonsulendi eksam teha. Mis loom see konsulent aga õieti on? Konsulent on nõustaja, oma erialal väga haritud ja terav silmapaar. Kui loomaarst on see, kes kustutab tulekahjusid, ravides loomi, kui need on näiteks kehvade pidamissüsteemide tõttu järjest haigeks jäänud, siis konsulent on võtmeisik, kel on ainulaadne võimalus tulekahju teket üldse ennetada. See on minu uus lemmiktegevus, kui väga aus olla. On ju kümme korda vahvam tasa ja targu lahendada probleeme seal, kus nad tekivad, selle asemel et viimasel hetkel tormata lootusetuid juhtumeid lahendama.

Kuigi süsteem ja idee iseenesest on geniaalsed, ei lähe asjad muidugi alati nii, nagu meie tahaksime näha. Teooria on ju hea. Inimene saab aru, et tema farmis on probleem. Toodang ei ole selline, nagu ta tahaks, või siis jäävad paljud loomad haigeks. Mõnikord tahab loomaomanik oma süsteemis midagi muuta, kuid ei tea täpselt, kuidas seda teha. Ka neil puhkudel võib konsulendist palju abi olla.

Aeg-ajalt võib aga juhtuda, et tegemist on niinimetatud nõustamisresistentse kliendiga. Inimene on iseenesest õnnelik, et ma käin, tema farmi ja loomad üle vaatan ning talle ette ja taha ära räägin, kuidas võiksid asjad olla, kuid see ei tähenda kaugeltki, et ta kavatseb neid ideid ka ellu viia. Järgmisel aastal ehk. Või siis ülejärgmisel.

Kuigi olen oma töös juba küllaltki palju näinud, suutis eelmisel nädalal üks klient mind üdini üllatada. Juba möödunud aastal tundus mulle, et suurtele analüüsidele ja plaanidele vaatamata, kuidas asju parandada, on nende lambapidamine võrdlemisi samale tasemele jäänud. Kõik minu värviliste märgistega kalendrid ning aasta kulgemise järgi tehtud to do nimekirjad on heakskiitva noogutusega vastu võetud ning vaatavad mulle järgmisel visiidil täpselt sama lauanurga pealt tolmukorra alt vastu, kuhu ma nad eelmisel korral jätsin. Paar nädalat tagasi kokku lepitud külastus päädis aga sellega, et kui poolel teel helistasin, et olen tulemas, tuli vastus, et „oh ei, tead, meelest läks, aga ei, mul täna küll aega ei ole”. Pöörasin siis koduteele tagasi ja omaette torisedes leppisin kliendiga kokku talle sobiva uue aja. Sel korral olin siis targem. Enda meelest. Helistasin eelmisel õhtul ette ning kinnitasin üle, et järgmisel hommikul tõepoolest kohtume ja teeme tööd. Seekord sõitsin siis optimistlikult kuni farmi juurde välja. Keda aga ei olnud, oli talunik ise. Pika kutsumise peale võttis telefoni vastu kaugelt padja alt kostev hääl. Loomaarst ja tegelikult ka lihtsalt loomad olid mingisuguse saatuse ajendil taas osutunud teisejärguliseks.

Täiesti sellest olenemata, mis loomast me räägime, on loomakasvatus alati suur töö ja vastutus elusolendite eest. Seal, kus on üks loom, tuleb neid alati juurde. Kas nad siis ise paljunevad või satub loomaomanik lõbusasse hasarti, kus tundub kollektsioneerimine maailma parim mõte. Ühest saab viis, siis juba kümme, ja kunagi ei või kindel olla, kui palju loomi ja liike ma kokku loen, kui järgmisel korral sama kliendi juurde satun. Kindlasti on ka teil mõni tuttav, kelle loomapidamist te kaugelt vaimustusega vaatate, kuid asja täpsemalt analüüsides saate aru, et tegelikult on see üks paras hullumeelsus. Algul oli paabulind, siis juba alpaka, ja kes teab, ehk õnnestub tal järgmisel aastal importida see kaua ihaldatud lõvikutsikas. Igas päevas on aga vaid 24 tundi ning need tunnid saavad enamasti kiiresti otsa, kui tahta loomi pidada hästi, nii et neil kõigil oleks hea olemine. Küllaltki tihti näen ma selliseid kohti külastades, et loomad on selgelt vaid ühe perepoole ülesanne. Naine on mehe vastuhakust hoolimata endale lambad võtnud või siis mees otsustanud hakata hoopis lihaveiseid kasvatama. Lõpuks on kõik kuidagi õnnetud, sest kuigi üksi hakkama saamine tundub teostatav ja vägev plaan, on millalgi ikka see kurb moment, kus tahaks, et kaaslanegi kampa lööks, vähemalt nõuga toetaks või siis teinekord niisamagi vaimustuks. Enne kui teiegi oma jonnaka otsuse teete, mõelge täpselt, kas ikka tahate, et teie kooselust saaks niisama koos elu, puhtalt paari karva ja sule või üleliigse sõrapaari najalt.

Minult küsitakse tihti, mida ma konsulendina õieti teen ja kellele seda teenust vaja on. See küsimus võtab nüüd juba muigama, sest hea nõu kulub alati marjaks ära.