Anvar Samost: poliit-tehniline ahelreaktsioon

Anvar Samost

kolumnist

Peaminister Jüri Ratasel ei olnud kolmapäeva õhtul Mihhail Korbiga tema NATO-teemalist ütlust arutades tegelikult mingit valikut.

Vt Lääne Elu – "Minister Korb rakendati valimisvankri ette"

Kes on öelnud järgmist?

„Suurim müüt, mis on seotud Eesti NATOsse astumisega, on see, et meie kaitsekulud peavad selle eesmärgi saavutamiseks moodustama kaks protsenti meie SKPst. /…/ Ei saa sellist nõudmist kehtestada ka NATO, sest 19 NATO riigist on sellel tasemel vaid kaheksa. /…/ Madala maksukoormusega Eesti jaoks tähendab kaitsekuludele minevad kaks protsenti SKPst tegelikult kõigi muude eelarvekulutuste verest tühjaks imemist hoopiski hullemini kui suurema maksukoormusega riikides.”

Või seda?

„Mis NATOsse puutub, siis minu seisukoht on samaks jäänud. Minu arvates NATOsse astumine ei tõsta ei Eesti rahva ega iga üksiku inimese objektiivset turvalisust. Kuigi paljud arvavad, et tõstab. Tegelikult võib see objektiivset turvalisust vähendada.”

Ei, mitte Yana Toom ega Mihhail Korb. Nii rääkis 2001. aastal praegune sotsiaaldemokraat, tollal veel kadunud Koonderakonda kuulunud Jaak Allik. Allik on nüüdki mõjukas poliitik, Viljandi linnavolikogu liige. Maapind pole tema jalge all avanenud ja patriootlikumaltki mõtlevad eestlased annavad talle kätt.

Teisisõnu, Eesti NATOsse kuulumise kasus kahtlemine ei tee poliitikust või avaliku elu tegelasest paariat. See pole populaarne seisukoht, kuid ei takista näiteks praegusessegi valitsusse kuuluva erakonna esimehele vahel nõu andmast.

Miks siis pidi keskerakondlane Mihhail Korb ühe Lääne Elu veergudel ilmunud NATO-kriitilise lause pärast rekordkiirusega valitsuse liikme kohalt lahti saama? (Siinkohal võiks meenutada, kui kaua läks Reformierakonna rahastamisskandaali järel aega minister Kristen Michalil, et amet maha panna: seitse kuud.)

Mihhail Korbi juhtum on uskumatu näide millestki, mida võiks nimetada tehniliseks poliitiliseks arenguks, mis kulges nagu õigesti reastatud doominokivide langemine.

Ütleme, mõnevõrra lihtsustades, et esimene kivi langes 9. mail, kui peaminister Jüri Ratase erakonnakaaslased, riigikogu liikmed Olga Ivanova ja Oudekki Loone andsid Nõukogude sõjaväelase monumendi juures Tallinna Siselinna kalmistul intervjuusid, mis olid teravas vastuolus Eesti üldise ajalookäsitluse ning julgeolekupoliitilise konsensusega.

Teine doominokivi langes mõned päevad hiljem tehnikaülikooli aulas, kus Keskerakonna koalitsioonipartner IRL valis uue esimehe. Polegi sedavõrd oluline, et valituks osutus Helir-Valdor Seeder, igal juhul lasus valimiskünnise alla langenud reitinguga erakonna värskel juhil kohustus IRLi profiili kohe nähtavamaks muuta, ennast selgemalt kehtestada. Kolmas kivi oligi seega Seedri otsus asuda äsja riigikogus esimese lugemise läbinud maksuseaduste üle uuesti läbi rääkima.

Kolmas väga oluline väline sekkuja oli Lääne Elu otsus saata ajakirjanik kuulama Mihhail Korbi venekeelset esinemist Haapsalus ning sellel esinemisel öeldud sõnad „Mina… võib-olla ütlen eestlaste vaatevinklist ebameeldiva fraasi, mina pole NATO-liikmesuse poolt.”

Järgmine langenud kivi oli Jüri Ratase ja Helir-Valdor Seedri kolmapäeva pärastlõunal toimunud vestlus, kus IRLi esimees ei jätnud kahtlust, kuidas tema fraktsioon oma laguneva reitingu kaitseks saaks hääletada, kui näiteks Reformierakond peaks uuel nädalal Korbi vastu riigikogus umbusaldusavalduse esitama. Avalduse esitamises polnud kohalike valimiste kampaania oludes mingit kahtlust.

Ratas ilmselt kaalus ka seda, mitu protsenti eestikeelsete valijate toetust Keskerakond kaotab, kui ta Korbi ametisse jätab. Võimalik, et ta mõtles sellelegi, kas juba järgmiste päevade jooksul ei tule tegelema hakata Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu korruptsioonisüüdistusega. Päris kindlalt aga teadis Ratas, et sõidab järgmisel hommikul mitmeks päevaks Eestist ära.

Nii see viimane kivi langes. Kõigi üllatuseks, kuigi tagantjärele vaates väga loogiliselt.

Kas siis Mihhail Korbil pole nii nagu Jaak Allikul õigust arvamusele NATO küsimuses? Oleks, kui ta poleks valitsuse liige, mille sünd põhines Keskerakonna uute juhtide kinnituses koalitsioonipartneritele, et Eesti julgeolekupoliitiline konsensus püsib. Muidugi ei tule ka kasuks asjaolu, et me kõik teame, et siiras oli Korb Haapsalus vene keeles oma erakonna valijatega suheldes, mitte aga 30 tundi hiljem „Aktuaalse kaamera” stuudios NATO tähtsust rõhutades.