Tegus elu seitsme kutsikaga

Lumine ja tuuline päev aprilli keskel. Meie tiine koer käitub terve päeva imelikult. Ühel hetkel õhtul jookseb mees minu juurde ja teatab, et üks kutsikas on sündinud.

Teeme kiiresti koeraemale ja kutsikaile mõnusama pesa. Me ei olnud kutsikate sünniks veel valmis, sest arvasime, et nad sünnivad mõni nädal hiljem. Kui koera juurde tagasi jõudsime, oli kutsikaid juba viis. Vahepeal oli aega kulunud kõige rohkem kümme minutit.

Võtsime koerabeebid ning viisime nad mugavamasse ja soojemasse kohta. Koeraema tuli lastele truult järele. Siis sündis veel kaks kutsikat.

Koeraema oli uhke ja ülihoolitsev oma väikeste kutsikatega. Vaid vahel võis juhtuda, et kogemata astus ta mõnele kutsikale peale, kutsikas tegi koledat kisa ning koeraema oli jälle ülihoolitsev ja murelik nende pärast.

Esialgu pelgas peres kasvav veidi alla kaheaastane laps neid väikseid piiksuvaid loomakesi. Kui aga koerapojad olid saanud nädalaseks, ei olnud nad enam nii hirmutavad. Sellest ajast peale on laps käinud neid kõiki mitu korda päevas paitamas. Kutsikate nädalaseks saades hakkas koeraema neist pisut tüdinema. Üha enam tahtis ta pikemalt õues olla, mitte enam korraks õues käia ega kohe poegade juurde tagasi minna. Ometi, kui mõni poeg häält tegi, tormas ta asja üle kontrollima.

Kümnepäevaselt hakkasid kutsikail silmad vaikselt avanema, kahenädalaselt olid juba kõigil silmad lahti. Siis hakkas ka suurem mürgeldamine pihta. Veidi tuli maailma uudistada ja omavahel mürada. Hakkasin aru saama nende iseloomust.

Üks on väga sülelembene, üks on suuremat sorti uudistaja, pesakonnast suurim kutsikas tunneb end justkui pesakonna ülemusena, pesakonna väikseim õiendab kõige rohkem, ühele meeldib jälle kõige rohkem mürada.

Umbes kahe ja poole nädalaselt said kutsikad esimest korda õue uudistama. Alguses olid nad küll segaduses, kuhu nad sattunud on, kuid õige pea mõnulesid päikese käes või uudistasid ringi.

Kolmenädalaselt avastasime ühel kutsikal suure turse kaelal. Mõistagi helistasime kohe loomaarstile, kes peaaegu kohe ka kutsika üle vaatas. Olime mures nagu oma lapse pärast. Õnneks ei olnud midagi hullu. Loomaarsti arvates oli koerapoeg ilmselt teiste kutsikatega mürades veidi vigastada saanud ja selle tagajärjel tekkis mädaturse. Loomaarst lasi mäda välja ja kutsikas hakkas saama iga päev antibiootikumi. Kindlasti saab ka kutsika uus omanik teada, et just selle kutsikaga on nii juhtunud.

Konsulteerisime veterinaariga ka veidi kutsikate söömise asjus. Tema sõnutsi võib kutsikas hakata kolmenädalaselt vaikselt sööma hakkliha, kodujuustu, keefirit ja leotatud kutsikakrõbinaid. Samuti ütles veterinaar, et kahe nädala pärast ei vaja kutsikad ilmtingimata enam ema.

Järgmisel päeval siis andsimegi kutsikaile hakkliha prooviks. Kõik hakkasid kohe usinasti kausi kõrval matsutama. Muidugi ei tormanud nad kohe toidu kallale, kuid kui neid kausile lähemale tõsta, said nad aru, et seal on söök, hakkasid sööma. Mõned kutsikad läksid ka teiste juurde uurima, mis need teevad, ning hakkasid samuti matsutama.

Järgmistel päevadel nad juba teadsid, mis neid ootab, ja hakkasid kohe ise söögile ligi tulema.

Veidi enne, kui kutsikad kolmenädalaseks said, hakkasid nad istuma ja samuti vaikselt jalgu alla saama. Samuti tulid hambad. Õige pea kõndisid kutsikad neljal käpal juba nagu vanad profid. Üha enam mürasid nad omavahel ja hakkasid ümbrust uudistama.

Loomaarst ütles, et praegu võib neid natukeseks õue viia ja paari nädala pärast, kui kutsikad veidi veel kasvanud ja ilmadki soojemad, võib nad terveks päevaks õue jätta.

Kuigi kutsikad on väga armsad, läheb kokku kaheksa koera liiga paljuks. Nii panin ühel hetkel üles kuulutuse, et pakun kutsikaid. Huvi tunti kutsikate vastu päris palju. Minu üllatuseks tunti palju huvi just emaste kutsikate vastu. Tihti küsiti kutsikate iseloomu kohta ja sooviti nende isa pilti. Viimast sain paraku vaid kirjeldada. Päris tihti lõppeski vestlus vanemate kirjeldamisega.

Kõige üllatavam vastus, mille sain pärast vanemate kirjeldamist, oli: „Selge, siis ilmselt ei kasva need kutsikad nii suureks, kui mulle meeldiks. Tänan info eest ja kena kevade jätku. Edu kutsikatele uue kodu leidmisel.”

Mõtlesin, kui suurt koera tema siis veel otsib ja kust ta küll sellise leida võiks, sest kui kutsikate ema, kes väidetavalt on hundikoera ja bernhardiini segu, seisab neljal käpal, on tema pea sama kõrgel kui 86sentimeetrisel lapsel. Kutsikate isa on emast pisut väiksem tugevate hundikoera tunnustega krants.

Kõige halvem seis tekkis, kui kaks inimest hakkasid ühel ja samal ajal tundma huvi sama kutsika vastu. Kuna ma kutsikat pooleks lõigata ei saa, pean paraku üht koerasoovijat teisele eelistama. Ütlesin mõlemale kohe, et kutsika vastu tunneb ka keegi teine huvi, ja uurisin, kus kutsikas elama hakkab. Üks soovija rääkis ilusasti ja põhjalikult, teine aga ütles, et on ostnud maja ja tahaks kindlasti seda koera. Pole raske arvata, kuhupoole kaalukauss pööras. Mõlemad soovijad teavad seda ja üks neist ei peitnud ka oma suurt solvumist.

Sellegipoolest on meil soov leida kutsikaile parim võimalik kodu. Kuigi enamik kutsikaid on nüüd juba broneeritud, vaatan enne loovutamist ikka üle, kellele ma kutsika annan.