Galerii: filmivõtted viisid Taebla koolimaja Stalini aega

Möödunud neljapäeval võeti Taebla vana koolimaja juures üles filmi „Seltsimees laps“ lõpukaader.

Kell pool kaks pärastlõunal jättis režissöör Moonika Siimets vanaisa rolli kehastava Lembit Petersoniga hüvasti, sest filmi lõpukaader, kus vanaisa jõeäärset rada pidi kaugusesse kaob, oli purki saadud.

Võtterühmal polnud neljakümnes võttepäev siiski veel õhtus, sest jõe ääres kalu vaatavast Leelost oli vaja suurt plaani. Alles siis rutati lõunale ning sealt edasi kohe Raplamaale Lohu mõisa vesiveski juurde võttele.

„Taeblas on kõik. Pärastlõunal on juba Lohu vesiveski juures võte,” ütles režissööri teine assistent Maria Fjukina. „Kui hommikul oli Leelo koos vanaisaga, siis pärast [Lohul] on Leelo koos vanaemaga, Maria Klenskajaga. Nii vanaisal kui ka vanaemal on täna viimane võttepäev.”

„Au tööle”

Taebla vana koolimaja teisel korrusel oli kunagisest 1. klassi ruumist kujundatud kolhoosi kontor. Nädal aega oli koolist sobilikku võttepaika ehitatud, teadis kooli direktor Jaanus Mägi rääkida. Seinal toretses uhke punane plagu kirjaga „Au tööle!”. Kirjutuslaudadele kuhjatud tolleaegsed kontoririistad: paar arvutusmasinat „Felix“, arvelaud, punalipp, laualambid, kirjutusmasin, tindipott ja sulepea, kaustad, punt pitsateid ja mida kõike veel. Seinal taksofon,

Taheti kaadrit, kus Leelo räägib telefonis vanaisaga. Paari duubli järel jäi režissöör tulemusega rahule ning kibekiirelt kolis võttemeeskond oma asjad koridori.

Pöönigukorrusele viival trepil on koha sisse võtnud direktor Mägi. Oli lihtsalt vaatamas, filmis tal rolli pole. Viimati filmiti koolimajas Eesti rahva muuseumi ekspositsiooni tarvis üht lõiku. „Näinud ma seda veel pole, kuid suvel tulevad külalised välismaalt, nendega koos on kavas ERMi uudistama minna, saab siis näha, mismoodi Taebla kool seal välja paistab,” ütles direktor.

Kohale jõudis vanaisa, filmi ajastule paslikud kingad jalga, ning valmis ta oligi.

„Rääkige kolhoosijutte,” kamandati võtterühmast autahvli juures seisvale seltskonnale. „Kõvemini!”. Jutuvada kõvenes ning klapipoiss lõi järgmise duubli, helimees õngitses osatäitjate pea kohalt pika ridva otsa kinnitatud mikrofoniga helisid. Leelo tuli paksuks suitsetatud koridoris koos vanaisaga rahvasummast läbi.

Uus duubel. „Kiitke Stalinit!” kamandatakse koridoriseltskonda. Klapp! „Vaikust, võte!” kostis võtterühmast.

Vahepeal vaadatakse salvestised üle. „Teeme veel duubli,” polnud režissöör tulemusega rahul.

Järgmine kaader kujutas kolhoosi „Punane Lipp” kontori sissekäiku. „Täidame viisaastaku nelja aastaga, tõstame meie rahva heaolu!” kuulutas tuule käes nurka lehvitav punane plagu ukse kohal.

Võte! Kaks naist puhusid ratta najal juttu. Uksest väljus Leelo koos vanaisa Robertiga. Seejärel ruttas öhe portfelliga mees. Stopp!  

Ratas majaseina najal ei joonistu hästi, nenditakse kaamera juurest. Põõsad on ees. „50 eurot vastu pükse!” ohkas neiu, kelle rida oli rekvisiidid hankida. Ratas nihutatakse teisele poole treppi, et ratta hankimiseks kulutatud rahast vähemalt osaliseltki kasu saada.

„Kuhu ma pean minema?” uuris vanaisa režissöörilt. „Puude juurde,” osutas Siimets. Võetakse uus duubel ning selle järel soovitatakse vanaisal minna puudest veel kaugemale. Leelol tuli lippamine kogu aeg kenasti välja.

Nähtamatu taustajõud

Uue duubli võtmiseks tuli oodata, sest päike läks pilve taha peitu. „Nelikümmend sekundit,” teadis üks võtterühma liige, kes läbi kaitseklaasi päikest ja pilvi jälgis. Režissöör jäi võttega lõpuks rahule ning veel kord kolitakse krempel ringi, kunagise vesiveski veerde jõe vastaskaldale.

Jõe kaldal õngitsenud kalamees torises, sest arvas, et peab oma õnge kokku kerima. Näkkab ju hästi! Mis õnge otsa hakkab? „Teib,” kohmas mees.

Operaator Rein Kotov vaatas läbi kaamerasilma ning lubas mehel oma kohale jääda, sest tema ju kaadrisse ei jää. „Olen taustajõud,” muheles mees uut ussi konksu otsa ajades. Nii ongi ta filmi nähtamatu taustajõud.

Paari duubliga said vanaisa Robert ja Leelo oma liikumise vastaskaldal korda. Igaks juhuks tehakse pärast läbivaatust veel paar duublit.

Jälle pillid kotti ja punuma. Kolitakse jõe vastaskaldale. Seekord sai purki filmi lõpukaader, kus vanaisa mööda kaldarada kaugusesse kadus.

Viimasena soovitakse lähivõtet Leelost, kes jõe kaldal oksaraoga vees sobrab ja vanaisa kalu vaatama kutsub. „Proovi mõlemad silmad lahti hoida,” soovitas režissöör Leelole. Kerge see pole, sest erk päikesevalgus peegeldub puudelt ja kevadiselt kulult tüdrukule silma, paneb silmi kissitama. Veel paar duublit ning selleks korraks oli Taeblaga kõik.

„Nüüd sööma ja siis ruttu minema,” ergutas režissöör.  

Leelo pääses läbi tiheda sõela

„Ma tean, et sa oled Leelo, aga kes sa tegelikult oled?” uurisin noorelt näitlejalt. „Helena Maria Reisner. Ma saan 9. juulil üheksaseks,” kuulutas Leelo. 1. juunil on filmi viimane võttepäev ja siis peetakse võtterühmas tema sünnipäeva.

Helena Maria õpib Tallinna inglise kolledžis. „Kas rolli oli tihe rebimine?” uurin. „Minu arust oli kaksssada või kaks tuhat,” ei jää Helena Maria vastust võlgu.

Režissöör Moonika Siimets täpsustas hiljem, et Leelo leidmiseks valiti 150 tüdruku hulgast.

„Leelo sattus meile huvitavat teed pidi,” meenutas Siimets. „Me tegime sellesama filmi eel fotolavastusi ja siis oli vaja väikest last, kes mängiks näitlejaIle vastu, et näitlejal oleks lihtsam.” Tüdruk, kes oli sparringupartneriks valitud, ei saanud ise tulla ning soovitas režissöörile oma lasteaia sõbrannat. „siis tuli see sõbranna, tekstid olid peas, välja nägi ta täpselt nagu vaja.” Nii Helena rolli saigi.

„See on vist sinu esimene intervjuu?” uuris Leelolt näitlejatega tegelev Fjukina.

„Jah! Aga 1. juunil on Tallinnas viimane võttepäev ja siis on teleintervjuu,“ teatas Leelo uhkelt.

„Mis on sulle filmitegemisel kõige huvitavam?” ei jäta ma kahe võtte vahel hinge tõmbavat tüdrukut rahule. „Ma ei tea…” kaalus Leelo. „Aga on põnev?” – „Jaa! Arvan, et kõige huvitavam asi on, kui võtete ajal saan näiteks teha midagi… näiteks kreemikooke süüa. Siis niimoodi iga päev. Siis saan pärast kõik need kreemikoogid, millest olen ampsu võtnud, koju kaasa.”

Kaamerat pole veel paika saadud ning paus venis pikemaks. Leelo ei jäänud aja sisustamisega jänni.

„Kui vana on maailma kõige vanem puu?” korraldas Leelo mälumängu miniturniiri. „Rootsis. See on kuusk.”

„Nelisada?” vastas Fjukina kõhklevalt. „Palju, palju rohkem,” kõhistas Leelo naerda. „Üheksasada?” – „Palju rohkem.” – „Üheksa tuhat?” – „No üheksa tuhat ja siis natuke veel. 9500!“ – „Kus sa seda tead?” uurisin Leelolt. „Meil oli töölehel kirjas ja Anni võib seda kinnitada koos oma grupiõe Hellaga. Anni, on ju?” Veidi eemal seisnud Anni noogutas pead.

Paus kestis. Leelo pakkus järgmiseks teemaks sõnamängu.

Film valmib raamatu lummuses

Režissöör ja stsenarist Moonika Siimets on mitme tunnustatud lühi- ja dokumentaalfilmi autor.

„Minuga juhtus selline lugu, et 2008, mil raamat [Leelo Tungla „Seltsimees laps”] ilmus, lugesin seda raamatut ja tuli nii tugev tunne, et teeks ometi keegi sellest filmi. Pildid hakkasid ise kohe jooksma. Mitu nädalat olin täiesti selgelt raamatu mõju all,” meenutas Siimets.

Veidi hiljem kuulutati välja filmivõistlus Eesti vabariigi sajanda aastapäeva tähistamiseks. „Olin just Riina Sildusega kohtunud ja siis otsustasime, et püüame kandideerida. Nii sattusingi võistlustulle,” nentis režissöör.

„Mind liigutas see leelolik maailmanägemine väga… Naer läbi pisarate, kurbus ja rõõm üheskoos,” selgitas Siimets.

„Minu peres oli samamoodi, et ühelt poolt olid rahvuslikult meelestatud eestlased, teisel pool aga kommunistlike vaadetega,” arutles režissöör. „Lapsepõlvest mäletan neid vaidlusi, olin kogu aeg nagu kahevahel, et ei tea, mis siis õige või vale.”

Film tuleb välja märtsis 2018. „Kokku viis aastat ainult,” oli Siimets isegi üllatunud.

Siimets hakkas Leelo Tungla raamatute põhjal stsenaariumi kirjutama mais 2013. „Peale selle ka lavastusprojektide fotod ja mis kõik veel,” kirjeldas režissöör ettevalmistusperioodi.

„Ma arvan, et minuealised samastuvad filmiga veel kindlasti… Seega kolmekümnesed inimesed või sinna kanti,” arutles Siimets selle üle, kes võiks olla tema filmi sihtrühmas. „Aga ma loodan ikkagi, et ka lapsed. Võib-olla viie- või seitsmeaastasel on üksi vaadates raske filmist aru saada. Aga kui ta koos vanemaga vaatab, kes talle selgituseks jutustab, mida toona läbi elati, mida see lugu tähendab.”

„Ma arvan, et see teema, kui su ema on ära ja sa pead ilma temata hakkama saama, on nii universaalne,” selgitas Siimets. „Ma arvan, et see võiks olla arusaadav inimestele vanuses kolmest sajani.”

„Seltsimees laps”

• Leelo Tungla raamatuil „Seltsimees laps” ning „Samet ja saepuru” põhinev film valmib Eesti vabariigi sajandaks sünnipäevaks. Juubelifilmis osalevad professionaalsete näitlejate kõrval ka sajad vabatahtlikud.
• „Seltsimees lapse” võtted algasid mullu augustis ja kestavad tänavu 1. juunini.
• Film räägib loo kuueaastasest Leelost (Helena Maria Reisner), kelle ema Helmes (Eva Koldits) saadetakse stalinistlike repressioonide ajal aastal 1950 Siberi vangilaagrisse. Ema tagasi ootav väike tüdruk peab õppima, kuidas jääda iseendaks, vaatamata süngetele ja kohati ka tragikoomilistele sündmustele kodumaal.
• Filmis teevad kaasa paljud Eesti armastatud näitlejad: Tambet Tuisk, Liina Vahtrik, Juhan Ulfsak, Lembit Peterson, Maria Klenskaja, Argo Aadli, Indrek Taalmaa, Sten Karpov, Anne Reemann, Maarja Jakobson, Piret Krumm, Ene Järvis, Pille Pürg, Maria Avdjushko, Aarne Soro, Tarmo Song, Helene Vannari, Kersti Tombak, Liisa Pulk, Maksim Demidov, Sandra Uusberg, Carmen Mikiver, Karoliina Krasikovski, Julia Aug, Anna Sergejeva, Linda Liis Aasmäe ja Roosi Luik.
• Filmivõtted käivad üle Eesti, peamised paigad on Rägavere ja Porkuni mõis, Muuga mõisakool, Valga ja Võru raudteejaam, Kohtla-Järve staadion, Taebla kool ja Tallinna kesklinn.
• „Seltsimees laps” on režissöör Moonika Siimetsa esimene täispikk mängufilm.
• Filmi operaator on Rein Kotov, kunstnik Jaagup Roomet ja produtsent Riina Sildos. Film valmib produktsioonifirmas Amrion.

Fotod: Urmas Lauri