2

Edward Lucas: Macron, Briti valimised ja poliitkonkurents

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Edward Lucas, kolumnist.

Edward LucasKonkurents ergutab innovatsiooni ja tõstab standardeid nii äris kui ka poliitikas.

See on Prantsuse presidendivalimiste esimese vooru õppetund ja sama sõnum võib saata ka Briti üldvalimisi juunis ja Saksa valimisi sügisel.

Enamikus lääne demokraatiates sarnanevad parteid ülereguleeritud tööstusharudes tegutsevatele suurfirmadele. Nad esinevad viletsalt, ent uutel tulijatel on konkurentsi pakkumiseks raske kapitali hankida, luua rohujuure tasandi organisatsiooni ja eristuvat kaubamärki. Neid, kel õnnestub poliitilisele kaardile jõuda, ähvardab risk muutuda võimunõudleja asemel pelgalt protestihäälte püüdjaks.

See on halb. Peavooluparteid muutuvad rasvunuks ja laisaks, sest nad konkureerivad vaid üksteisega. Poliitiline klass muutub sissepoole vaatavaks ja omakasupüüdlikuks. Ebaõnnestumised jäävad karistuseta ja edu saavutatakse teenimatult.

Sel põhjusel on Prantsuse valimiste tulemus eriti julgustav. Sotsialistid on valitsenud president François Hollande´i juhtimisel kohutavalt halvasti. Konservatiiv François Fillon oli tõsiseltvõetavam pretendent, ent tema kandidatuuri tumestas just selline riukalikkus (naise palkamine fiktiivsele töökohale), mis prantslasi riigi poliitilise klassi juures pahandab.

Tulemuseks on teine voor Marine Le Peni (kelle erakonnal Rahvusrinne on parlamendis vaid kaks saadikukohta) ja Emmanuel Macroni vahel, kelle protopartei En Marche! (Liikvel!) on parlamendis esindamata. Kumb ka ei võidaks, eelseisvad parlamendivalimised ei anna neile ilmselt piisavalt saadikukohti valitsuse moodustamiseks.

Eelistan ülekaalukalt härra Macroni optimistlikku, internatsionalistlikku radikaalliberalismi proua Le Peni südametule nativismile. Prantsuse demokraatia pikaajalise tervise jaoks on tähtsaim riiki alates 1958. aastast juhtinud vana sotsialistide/vabariiklaste kaksikvõimu murdmine. Härra Macroni rohujuure tasandi liikumisel on pea kaks korda rohkem liikmeid kui Sotsialistlikul Parteil. Ta meelitab enda juurde ülejooksikuid nii sotsialistide leerist kui ka mõõdukate parempoolsete seast, kuulutades jõujoonte muutumist Prantsuse poliitikas. Konkurents on oma töö ära teinud.

Sama näib kehtivat Saksamaa kohta. Prantsusmaal ei suutnud peavooluparteid väljakutsujatele tõhusalt vastata, Saksamaal aga on peavool näidanud ennast tunduvalt vastupidavamana. Ei Alternatiiv Saksamaale (Alternative für Deutschland – AfD) paremtiival ega Die Linke (Vasakpoolsed) ei tee ilmselt läbimurret. Sotsiaaldemokraadid on saanud Martin Schulzi esimeheks valimise järel uue hingamise. Angela Merkel on tõestanud, et ta on kaugelt Saksamaa tõhusaim poliitik. Parlamendi uude koosseisu pääsevad ka rohelised ja liberaalne FDP. Pikad ja igavad koalitsioonikõnelused annavad tulemuseks millegi täiesti äratuntava.

Kuidas on olukord Suurbritannias? Konservatiivne Partei on pääsenud karistuseta Brexiti referendumiga seotud vusserdamise ning tagasihoidlike edusammude eest läbirääkimistel Suurbritannia tulevase suhte üle EL-iga. Tööpartei on alates Tony Blairi lahkumisest 2007. aastal kulutanud aastakümne tema juhtimisel kogutud valimispositsioonide loovutamiseks. Selle asemel, et oma vigadest õppida, näib Tööpartei ebapädeva ja vasakpoolse Jeremy Corbyni juhtimisel lõhestatum ja vähem tähtis kui kunagi varem.

Kümned Tööpartei parlamendiliikmed kardavad nüüd kaotada oma saadikukohti konservatiividele, kes omakorda jälgivad närviliselt liberaaldemokraate, tsentristlikku Euroopa-meelset kolmandat parteid. Liberaaldemokraadid (tunnistan esmakordselt avameelselt: minu partei alates 1970. aastatest) on tegemas liikmesuse hüppelise kasvu ja annetuste suure juurdevoolu toel tugevat tagasitulekut. Nad loodavad enda taha saada paljud neist 48 protsendist, kes hääletasid Brexiti vastu – ja võita tagasi kümned saadikukohad, mille nad kaotasid 2015. aasta valimishävingus, mis jättis neile vaid kaheksa kohta.

Võimulolijad tunnevad end närviliselt, ning väljakutsujad reipalt. See on demokraatia tuum. Kahju, et Venemaal see veel nii ei ole. Veel.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Imelik
Imelik

Kaks asja. Nativism on eesti keeles psühholoogiline, mitte poliitiline termin.
Liigne närvilisus võib panna käituma populistlikult.

muretseja
muretseja

eedil või jälle leivapeal

wpDiscuz