Peaminister Jüri Ratas: me ei unusta ka nende panust, kes hoidsid alles Eestit võõrvõimude ajal

Peaminister Jüri Ratase kõne Tartus, Vanemuise kontserdimajas Eesti vabariigi 99. aastapäeva kontsertaktusel. Foto Jürgen Randma

Lugupeetud Tartu linna aukodanikud, linnavolikogu esimees ja linnajuhid.

Austatud Tartu elanikud ja hariduspealinna külalised!

Head Eesti inimesed!

Su isamaa, su usk, su rahvas –

kas tunned kuskil kallimat?

Kas tead sõna, mis veel tungida

võib südamesse kangemalt?

/—/

Mu isamaa, mu usk, mu rahvas,

mu püha, kallis emakeel!

Et otsani mu omaks jääksid,

et hallid juuksed näeks teid veel!

Nõnda kuulutas kord Lydia Koidula kaunis luuletuses „Isamaa, usk, rahvas“. Rahvuslik ärkamisaeg oli täis tulist lootust ja igatsust, et eesti rahvas, meie isamaa ja emakeel jäävad püsima ka tulevasteks põlvedeks. Siis tärkas kohalik haritlaskond, algas talude päriseksostmine, Johann Voldemar Jannsen võttis kasutusele sõna „eestlane“ ning peeti esimene üle-eestiline laulupidu.

Austatud kuulajad!

Meil kõigil on ühine õnn ja rõõm tõdeda, et meie rahva lauliku sõnad ei osutunud ainult kauniks kujundiks, vaid sellest sai tegelikkuseks muudetud kõnetegu. Pool sajandit hiljem jõudsime vaba Eesti riigini.

Õnnitlen eestimaalasi kodumaal ja võõrsil Eesti vabariigi 99. aastapäeva eelõhtul. Samuti tunnustan ja mälestan kõiki meie esivanemaid, kes kalli Eesti riigi rajasid ning vabaks võitlesid.

Juba homme alustab Eesti oma sajandat aastaringi ning peagi teeme põhjalikke kokkuvõtteid meie riigi sajandipikkusest ajaloost. Ometi ei saa me ka täna siin, Eesti rahvusliku mälu pealinnas Tartus, mööda minna meie riigi tekkeloost.  23. veebruaril 99 aastat tagasi oli Eesti ajaloos kordumatu päev. Endla teatri rõdult Pärnus loeti avalikult ette „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ ning kuulutati esmakordselt välja Eesti vabariik.

Meie esivanemad võtsid vaba riigi loomist täie tõsiduse ja kogu hingega. Juba järgmisel päeval, 24. veebruaril nimetas Eestimaa päästekomitee Tallinnas ametisse ajutise valitsuse, mida asus peaministri ja ühteaegu ka siseministrina juhtima Konstantin Päts. See murranguline aeg nõudis meie esivanematelt meeletut julgust, otsustavust ja meelekindlust.

Meie riigi sünd ei toimunud valutult ega veretult. Vabadussõda tõi tuhandeid hukkunuid, kordades rohkem haavatuid ning lugematul arvul hävitatud kodusid ja igaveseks lõhutud perekondi. Neid ülimaid ohvreid ei tohi ega saa me kunagi unustada. Täpselt samamoodi austame ja mälestame kõiki Eesti kaitseväelasi, kes on langenud meie riigi ja turvalisema maailma eest.

Pean vajalikuks viivuks peatuda ka 1980-ndate lõpu ja 1990-ndate aastate sündmustel.  Peagi sajandat juubelit tähistavale riigile ei sobi vastandada inimesi, kes andsid vajaliku panuse Eesti iseseisvuse taastamisel. Olgem uhked nii Rahvarinde, Muinsuskaitse Seltsi, ERSP, Kodanike Komiteede liikumise, Eesti Kongressi, väliseestlaste pingutuste kui ka kõigi teiste rahvaalgatuste üle. Meenutagem tänutundega julgeid mehi ja naisi, kes tõid Eesti riigile iseseisvuse ning tunnustagem kõiki, kes sihikindlalt panustasid Eesti omariikluse katkenud keti kokku sepistamisel.

Head kaasmaalased!

Siin, Tartu rahu linnas, kordan kindlalt, et meie riik mäletab, austab ja hindab Vabadussõja sangareid ning Eesti riigi rajajaid. Aga me ei unusta ka oma isade ja emade, vanaisade ja vanaemade põlvkonna panust, kes töötasid ning hoidsid alles meie Eestit võõrvõimude ajal. Ilma nende raske töö ja pühendumuseta ei oleks Eesti rahval täna riiki, kelle sünnipäeva tähistada.

Juba aastaid kestvad verised konfliktid lähemas ja kaugemas maailmas tuletavad valusal moel meelde Eesti saavutuste ning iseseisva riigi tõelist hinda. Meie jaoks harjumuspäraseks muutunud vabadus ja demokraatlik õigusriik koos kõigi oma rõõmude ja muredega pole siiani kaugeltki kõikjale ja kõigini jõudnud.

Ajaloolistele sündmustele tagasi vaadetes ning tänasele ja homsele mõeldes mõistame, kui oluline on omavaheline koostöö, sidusus ja ühiste eesmärkide nimel pingutamine.  Eesti riik ei saa kunagi valmis ning meie ees seisab ka täna mitmeid tõsiseid väljakutseid. Inimeste heaolu ja turvatunde tõstmiseks ning rahvastikukriisi ületamiseks vajame samasugust ühtehoidmist ning isamaa-armastust, mida nägime sajandi eest. Samuti laulva revolutsiooni päevil, mis paljudel saalisviibijatel veel hästi meeles.

Eesti vabariik ei ole lihtsalt üks Balti riikidest, Põhjamaadest ja Euroopa Liidust. Eesti on meie kõigi ühine kodu selle sõna kõige kallimas tähenduses. Kodumaal peab valitsema hea õhkkond erinevate pereliikmete ja kogukondade, aga ka kõigi rahvusgruppide vahel. Koju peab olema hea tulla ning siin peab igaühel olema hea olla. Kodukohas oleme alati valmis koostööle üleaedsega ja kodukandiga laiemalt, et muuta meie riiki veel paremaks.

Kodumaa ja kodutunde juurde kuulub ka mõttelaadi avatus, arutlusvaim, kus kellegi suud ei sulgeta jõupositsioonilt. Heas peres kuulatakse ka kõige väiksema lapse ning vanaema arvamust. Kodus on iga pereliige alati armastatud, hinnatud ning tagasi koju oodatud. Samamoodi peab toimima ka Eesti riik. Meie kõigi kodumaa.

Iga Eestimaalt lahkunud inimene jätab siia augu, mida keegi teine tema eest ei saa täita. Meid ei rõõmusta rahvaarvu tõus Tallinnas, kui see tuleb maapiirkondade arvelt. Vajame oma inimesi nii Tartus, Narvas, Saaremaal kui ka loodavas Mulgi ja Setomaa vallas. Meil kõigil tuleb pingutada, et kasvaks kodumaalt lahkunute tagasiränne ning inimeste soov just siin elada, töötada ja pere luua.

Andkem igaüks eraldi ja kõik koos oma panuse, et kestma jääks Jakob Hurda mõte:  „Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab.“

Kallis Eesti!

150 aastat tagasi, just samasugustel tuisustel veebruaripäevadel, tulid meie maal esimest korda kokku vallavolikogud ja vallavalitsused. Sealt saadud kogemustele ja teadmistele ehitati järgmise poole sajandi jooksul üles tulevase Eesti riigi vaimne ja poliitiline vundament. Just vallavolikogudes õppisid meie vaarisad ära, mis on „ühine huvi“, mida tähendab maksumajandus, mis on demokraatia ja kuidas sünnivad hädavajalikud kompromissid.

Kohalike omavalitsuste ja kogukonna üliolulist rolli elukeskkonna kujundamisel tuleb arvesse võtta ka riiki juhtides ning haldusreformi ellu viies. Riigi keskvõim pole kohalike omavalitsuste ülemus või konkurent, vaid koostööpartner. Meie eesmärk pole kuluefektiivsus ega näiliselt paremad tulemused paberil. Peamine on, et iga Eesti inimese igapäevane toimetulek paraneb, töökohad säilivad ning elu areneb. Ka väljaspool linnapiiri.

Oma kodu ehitame vaid üheskoos. Soovin tänada iga ettevõtjat, arsti, õpetajat, politseinikku ja päästjat. Iga kaitseväelast, ehitajat, töölist, poemüüjat, talunikku, rahvamaja juhatajat ja teenindajat. Samuti kohalikke valla- ja linnajuhte, ajakirjanikke, riigikogu liikmeid ning kõiki riigiametnikke. Meie kõigi ühine panus on meid nii kaugele toonud ning ainult koos suudame muuta Eesti elukeskkonna veelgi paremaks.

Seejuures peab riik olema hoolivam ning igati pingutama oma inimeste hoidmiseks ja õnnetuste ennetamiseks. Heaks eeskujuks on päästeamet, kelle töötajad ja vabatahtlikud nõustavad igal aastal 17 000 perekonda nende enda kodus, et muuta meie kõigi elukeskkond turvalisemaks.

Tunnustan südamest ka kõiki vabatahtlikke, kes leiavad oma pere ning töökohustuste kõrvalt aega ja tahet veelgi enam panustada. Vabatahtlik töö ning erinevad kodanikualgatused nagu „Teeme ära“ talgupäevad, Eesti Toidupank, vähiravifond „Kingitud Elu“ ning „Anname Au“ kampaania ühendavad kõige paremas mõttes Eesti inimesi. Küsigem endalt ausalt, kui sageli me leiame oma päevas mõne hetke vabatahtlikule tööle või oma eaka naabri aitamiseks.

Loomulikult ei saa riik toetuda ainult vabatahtlike panusele. Riigijuhid peavad oskama, tahtma ja julgema vajalikke muutusi eest vedada ning ka vastutada. Suuri otsuseid ei tohi kunagi teha kiirustatult ja ülepeakaela, aga neid ei saa ka tegemata jätta.

Tegutseme, et leida uusi lahendusi ja viia Eestit edasi nii hariduses, majanduses kui ka paljudes teistes eluvaldkondades. Meil tuleb pakkuda igale lapsele, igale noorele parim võimalik haridus ning tööalane rakendus. See aitab ka tulevikus, 100 aasta pärast meie riigil edukas olla.

PISA testides väga häid tulemusi saavutavad õpilased peavad maast madalast nägema, et nad on Eestis hinnatud ning kaasatud. Samamoodi peavad end siin olulisena tundma kõik meie tööinimesed ja eakad. Ka Armilda Hellamaalt vajab lahti lükatud külavaheteed ning postiljoni, kes toob talle õnnitluskaardi ja pensioniraha koju kätte.

Oleme 25 aastaga väga palju saavutanud, kuid me ei tohi kunagi muutuda mugavaks ja rahulolevaks. Eesti riigi siht ei saa iial olla keskpärasus. Meil jätkub tööd igal rindel. Korralik raudteeühendus Euroopaga, töökohtade loomine maapiirkondades, kättesaadav ühistransport, kiire internetiteenus, hea ühendus meie saartega, ärikeskkonna järjepidev parendamine, ettevõtluse hoogustamine riigi äärealadel ning riiklikud investeeringud taristusse – need on vaid mõned olulised märksõnad Eesti inimeste elukeskkonna parandamiseks.

Majanduse seisakust väljatoomiseks tuleb selle struktuuri mitmekesistada ning soodustada innovatsiooni erasektori ja teadusasutuste koostöö kaudu. Samuti vajavad tähelepanu kitsaskohad tööjõuturul. Riik peab looma võimalused, et nii iduettevõtjatel ja teenindaval sektoril, aga ka töötleval tööstusel ning traditsioonilistel majandusharudel nagu metsandus ja põllumajandus oleks hea kasvada. Me vajame nii Saaremaa laevatootja Baltic Workboats´i kui ka Transferwise´i edulugu.

Eestil on veel palju kasutamata potentsiaali, mille arendamine aitab luua rohkem töökohti ka maapiirkondades ning suurendada eksporti. Olgu siinkohal näitena toodud mahemajandus, kus soovime olla suunanäitajad.

Majanduskasvu puhul tuleb luua võimalusi kõikidele ning jaotada loodavat väärtust õiglaselt. Ainult kaasav majanduskasv suurendab ühiskonna solidaarsust ning pakub väiksema sissetulekuga inimestele senisest paremat elukvaliteeti. Riik peab tagama väärikad elutingimused kõigile oma elanikele, sõltumata soost, vanusest, rahvusest või elukohast. Sellest põhimõttest lähtume nii riigireformi ellu viies, tulumaksuvaba miinimumi tõstes kui ka pensionireformi ette valmistades.

Hea Eesti rahvas!

Täpselt nagu kõnelesin ühiste eesmärkide ning koostöö olulisusest Eesti elukeskkonna arendamisel, on see hädavajalik ka julgeoleku kindlustamisel. Meie riigi välis- ja julgeolekupoliitika põhineb järjepidevusel ja laiapõhjalisel poliitilisel konsensusel. Selle nimel pingutavad meie diplomaadid, sisejulgeoleku töötajad ja kaitsevägi, kuid samamoodi vajame iga inimese asendamatut panust, et riik oleks kaitstud ja hästi hoitud. Iga Eesti inimene peab tundma end osana vabast riigist ning teadma, et tema kodumaa hoolib ja — vajadusel — kaitseb teda.

Eesti on Euroopa Liidu ja NATO lahutamatu osa. Nendesse liitudesse kuulumine ei ole meile ainuüksi täiendav julgeoleku tagatis, vaid aitab hoida majanduse stabiilsust ning tõsta iga eestimaalase heaolu. Panustame tänavu pea 2,2% SKP-st riigikaitsesse, kuid teame, et vabadust ega julgeolekut ei saa osta. Seda saab tagada igaüks oma tahtega kaitsta ja hoida Eesti riiki. „Meist igaühest sõltub Eesti püsimine,“ täpselt nii sõnastas meie omariikluse aluspõhimõtte president Lennart Meri.

Soovin tänada ja tunnustada kõiki meie rahvusvahelisi liitlasi ja partnereid. Aprillis saabub Tapale NATO lahinggrupp, mida hakkab juhtima Eesti hea sõber Ühendkuningriik ning millesse panustavad meie liitlased Taani ja Prantsusmaa. Kindlasti ei tähenda see, et vaenlane on iga hetk tulemas. Vastupidi, liitlased on siin üksnes ja ainult rahu tagamise eesmärgil.   Kordan veelkord oma nädala tagust kinnitust Saaremaa ühisgümnaasiumi teise klassi õpilasele Biancale: „Meie riik on turvaline ja kaitstud.“

Eesti, Euroopa Liidu ning NATO eesmärk on elada rahus kõigi rahvaste ja riikidega. Küll aga seisab Eesti ja meie liitlaste ees mitmeid tõsiseid väljakutseid. Krimm ja suur osa Gruusia territooriumist on jätkuvalt Venemaa poolt okupeeritud, Ida-Ukrainas kestab sõda, Moldovast ei ole võõrväed lahkunud. Koos partneritega tuleb meil leida rahumeelne lahendus Süüria sõjale ja sellega kaasnenud humanitaarkatastroofile.

Peame koondama oma read ja tegema palju rohkem koostööd, et meie võitlus terrorismiga oleks tulemuslikum. Me ei saa peita pead liiva alla ega loota, et maailmas toimuv läheb meist mööda. Eestil tuleb julgelt kanda oma rolli ning arvestada, et see ajas ainult kasvab.

Käesoleva aasta juulis saab Eestist Euroopa Liidu eesistujariik. Euroopa Liidu eesistujana on meie kõige olulisemaks ülesandeks hoida Euroopa ühtsust. Rahu, solidaarsus, ja ühtekuuluvus on sama aktuaalsed kui Euroopa Liidu algusaegadel. Koos oleme tugevad, üksikute riikidena pudeneksime liivana laiali.

Eesistumine tähendab esmakordset võimalust juhtida ning suunata Euroopa Liidu Nõukogu istungeid, ministreid ja töörühmi. Peame jõudma kogu maailma mõjutavate kokkulepeteni, olgu laual julgeolekuolukord, rändekriis, Brexit või mahepõllumajandus. Eesti eesistumise prioriteedid tuginevad neljal väärtusel – uuendusmeelse, digitaalse, kaasava ja turvalise Euroopa Liidu arendamisel. Samuti tõstatame Eesti jaoks olulisi teemasid, nagu Euroopa energia- ja transpordiühendused.

Austatud kuulajad!

Ameerika Ühendriikide esimene president George Washington on öelnud: „Vabadus, kui ta juured alla saab, on kiire kasvuga taim.“ Eesti vabadus sai juured alla ligi sajandi eest ning oleme täna kõigi raskuste kiuste uusi kõrgusi püüdmas.

Tänavune Eesti vabariigi aastapäev on viimane, mil saame oma riigi vanust mõõta kahekohalise numbriga. Eesti riigi sünd ja enese tõestamine rahvusvahelises riikide kogukonnas pole vaid üksikute juhtide või diplomaatide, vaid rahva ühine saavutus. Oma riigi heaks peame iga päev edasi töötama, et ta kestaks praegustele ja tulevastele põlvedele.  Igavesti.

Riikluse tugevdamine pole ainult füüsiline turvalisus vaid ka sotsiaalne turvatunne, solidaarsus, ühiskonna sidusus, kodutunde pakkumine. Teadmine, et meie riik vajab meid ja meie vajame oma riiki.

Juba uuest nädalast hakkame kõik üheskoos valmistuma oma riigi sajandaks aastapäevaks. See on märgiline number. Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva tähistamise avaüritus toimub tänavu 16. aprillil ning juubeliüritused kestavad sümboolselt kuni 2020. aasta 2. veebruarini.

Eesti Vabariik Sada on Eesti rahva pidu, kus saame osaleda tammepuid istutades, Liivimaa ja Eestimaa kubermangu piiril matkates ning oma riigile kingitusi tehes. Samas on see ka järelemõtlemise ja ettevaatamise aeg. Ma tean, et Eesti parimad aastad on alles ees.

Kallid kaasmaalased!

31. jaanuaril tähistas oma 107-ndat sünnipäeva Eesti vanim inimene – auväärt härra Arved Tamm. Lõpetan oma kõne raudse tervisega vanahärra elutarkusega: „Arvestage teiste inimestega, aidake kui on abi vaja.“

Soovin kogu Eestile pidulikku ja üksteist väärtustavat vabariigi aastapäeva!

Hoidkem ja hinnakem alati oma isamaad ning iga inimest.

Jõudu Eestile!