On isadepäev 2016. Samas – tervet 21. sajandit võib meie kultuuriruumis julgesti kutsuda isade sajandiks. Veelgi enam, tahaksin seda kutsuda perede taasühinemise sajandiks.
Aastasadu tehti taluperedes kõike koos. Pered ei olnud lahutatud töölkäijateks, kodusolijateks ning lihtsalt lasteks. Traditsioonilise töö juures oli asju, mida tehti koos. Oli asju, mida tehti kõrvuti. Vähe oli tegevusi, mis pere päevaks täitsa lahku viis.
Tööstusele toetuvas ja kiiremas tempos muutuvas ühiskonnas ei olnud perele, koostegemisele, enam suuremat kohta. Vaba aeg kulus hädapärasteks toimetusteks, isaga veedetud pühapäevast saigi see viiv, mil kogu pere koos oli.
Emade tööleminek tavaliselt ei tulnud sel ajal jõukamates ühiskondades kõne alla. Kui tuli, siis pidid ka nemad jätma kodu ja lapsed, tihti ka üksipäini. Vaesemates ühiskondades ei olnudki muud valikut.
Naiste tööhõive kasv tõi niimoodi korraldatud ühiskonnas kaasa laste arvu nukrakstegeva vähenemise.
Õnneks saab see ajastu nüüd läbi. Selles on süüd töö iseloomu muutumisel, aga veel enam on selles süüd isade ootuste muutumisel. Pühapäevast liivakasti serval enam ei piisa.
21. sajandi isad tahavad ise näha oma lapse esimesi samme. 21. sajandi isad, nemad tahavad samuti istuda öösel unetu väikelapse voodiserval ja vaadata, kuidas pisikese inimese silmadest kaob ärkvelolek ja ta lõpuks ometi uinub.
Lõpuks ometi on kõik inimesed aru saanud – me teeme küll tööd selleks, et endale oma lapsi lubada. Aga sellel pole mingit mõtet, kui meil ei ole aega nendega korralikult tuttavakski saada enne, kui nad suureks kasvavad. Lõpuks ometi on kõik aru saanud, et see õigus on emadel ja isadel ühtemoodi.
Tehnoloogilised muutused on viinud meid sinna, kus töö üha enam ei ole muutumatu protsess kellast kellani ja kindlas kohas.
Aga vaadates Eesti noori isasid, tundub mulle teisiti – nende soov olla oma lastega koos on see, mis tööd tegelikult muutma on hakanud.
Tänaste kolmekümneste peremudel, tegelikult lihtsalt elumudel, näeb välja lõbusam ja palju vaheldusrikkam.
Elu kulgeb, päeva mahub kindlasti 8 ja enamgi tundi tööd, isadel ja emadel, aga see töö põimitakse üha sagedamini lihtsalt eluolu sisse. Lapsed kaasas, kõrval ja lähedal.
Traditsioonilisemates valdkondades tegutsejad jagavad vähemasti aega lasteaiast uneni võrdselt. Muidugi – majanduslike olude tõttu eemal viibivaid ja sellepärast kurbi isasid ei tohi ma neist positiivsetest arengutest rääkides unustada, sest neid on. Head isadepäeva ka kõigile, kes kaugel, kuigi nad tahaksid olla lähedal.
Kõiki Eesti häid isasid esindab täna siin saalitäis suurepäraseid isasid. Haapsalus kaitseväe isadepäeva üritustel ja mujalgi on täna näha veel palju praegusi ja tulevasi vahvaid isasid. Mulle tundub, et aasta isad läbi aastate just ongi selle uue ja tärkava 21. sajandi peremudeli pioneerid. Läbi aastate on selle tiitli saanud ju inimesed, kes on oma laste jaoks olnud olemas, olnud lähedal ja olulised, vaatamata sellele, kas ühiskond ja asjaolud seda siis soosinud on või parasjagu ei ole.
Nemad on need, kellest see suur muutus tegelikult lähtub. Nende eeskuju tuules tulevadki 21. sajandi isad, kes on oma lastele võrdsed vanemad, puudutagu see igapäevaolmet või vaba aja lusti. Keegi pidi ju selle muutuse tooma.
Tööandjad peavad valmis olema selleks, et järjest rohkem võtavad lapse haiguse pärast haiguslehte isad, on õhtuselt koosolekult lasteaeda lippavad isad. Neil on see õigus. Justnimelt – neil on see õigus ja mitte kohustus.
Sellel sajandil saavad pered jälle kokku. Teevad asju koos ja kõrvuti, kuuldekaugusel. Kui koos ei saa, siis vähemasti vaheldumisi nii, et emad kui isad saaksid ikka korralikult oma lastega tuttavaks selle imelühikese aja jooksul, mil nad tahavad meiega jagada oma mõtteid ja küsimusi.
See teeb meie ühiskonna kindlasti rõõmsamaks. Meenutagem, et praegu käimasolevatel koalitsioonikõnelustel on täna paus, sest on isadepäev. See paus, ma julgen kinnitada, kannab. Selline paus kannab meid kiiremini isade sajandisse, mida võib kutsuda ka perede taasühinemise sajandiks.
Austame neid isasid, kelle arusaamad ja eluviis on meid ühiskonnana õpetanud, kuidas peaks elama nii, et kõik oleksid rõõmsamad. Minu tänu ja lugupidamine!
