Kui Põhja-Austraalias ööpimeduses taskulambiga jõekallast valgustada ja vastu helgib kaks punast täppi, võid olla kindel, et sinu suunas vaatab krokodill. Ning võib-olla tasuks jõest vähemalt paar sammu eemale astuda.
Suured harikrokodillid ei ole roomajate seas kõige tagasihoidlikumad – nad on agressiivsed kiskjad, kes ründavad ka inimesi. Olin siinsete krokodillide liigikaaslase Vanamehega Tallinna loomaaias juba varem kohtunud, ent neid tohutuid roomajaid vabas looduses näha on veelgi aukartustäratavam.
Austraalia harikrokodillid elavad riigi põhjaosa jõgedes ning satuvad aeg-ajalt ka ookeanivette. Keskmiselt viie meetri pikkusena on nad maailma suurimad roomajad ning nende tegude kohta on tohutult õudusjutte. Seega, kui kuskil on nähtud kas või üht isendit vilksamisi, võetakse tema kohalolekut täie tõsidusega. Näiteks olin Lääne-Austraalias populaarses Cable’i rannas, kui see suleti 24 tunniks pärast seda, kui ookeanis märgati harikrokodilli. Hoolimata 30 kuumakraadist, imeilusast helesinisest veest ja asjaolust, et krokodilli nähti vaid korra varahommikul, ei läinud keegi vette. Krokodillidega lihtsalt ei jamata!
Esimest korda kuulsin harikrokodillide tegudest ühe Põhja-Queenslandi maalilise jõe ääres hommikust süües. „Oo jaa, nad on tõesti ohtlikud. Ühes kohas ründas krokodill jõe ääres telkinud inimesi, kui nood magasid, ja hakkas ühte neist jalgapidi vette tirima! Samas jões on öösel inimestele punased silmad vastu vaadanud!” rääkis kirglikult mees, kes oli tulnud sinna rahvuspargi prügikaste tühjendama. „Nendes jõgedes siin on neid igal pool, minge kas või Deerali!” Ja mees vuristas ette juhised: millist teed mööda sõita, kust ära keerata, mis kuuri tagant metsarada valida ja millise jõe kurvi pealt krokodilli otsida.
Pean nentima, et mehe räägitud pöörased lood krokodillidest tundusid sel hetkel n-ö üle võlli ja asjaolu, et kuskil Deeralis kunagi ühte isendit kohata võiks, näis juhuslikuna. Uudishimu sai aga võitu ja kuna asula jäi teele nagunii, keerasime partneriga juhatatud teeotsast sisse, peatusime õige kuuri juures parklas ning peatasime auto. Jõe kaldal olid naine ja laps, kes midagi uudistasid. Ärevus meis kasvas ja kohe autost väljudes hõikas naine: „Seal on krokodill!” Ning tõepoolest, sadakonna meetri kaugusel eemal jõepervel lebas umbes nelja meetri pikkune krokodill. Põnevus ja uudishimu aina kasvasid ning kuna seni oli teejuhiseid jaganud mehe jutt osutunud tõeks, otsustasime testida ka ülejäänud juhiseid. Need puudutasid metsarada ja krokodillile – muidugi ohutult – veelgi lähemale pääsemist.
Kuuri tagant leidsimegi raja ning ettevaatlikult, süda sees tagumas, tegime oksi eest lükates endale teed. Rada kulges kaldavallil ning lõppu jõudes olime krokodillist vaid paarikümne meetri kaugusel enda hinnangul ohutus kõrguses. Minu käed värisesid põnevusest, krokodill lebas aga rahulikult päikese käes.
Teist korda kohtusin harikrokodillidega vabas looduses Kakadu rahvuspargis, kus väideti, et jõed lausa kubisevad neist roomajatest. Üks tuntumaid pargi „krokodillikohti” on Cahillsi teeületuskoha juures, kus sõidutee umbes 100 meetri laiusest jõest läbi kulgeb. Seal, jõesuudmest paar kilomeetrit ülesvoolu algab vaatemäng ookeani tõusuga. Lihtsustatult selgitades tungib merevesi tõusu ajal jõesängi ning jõuab isegi mitu kilomeetrit ülesvoolu. Cahillsis tõuseb vesi üle teetammi ja toob endaga kaasa kalu. Kalad omakorda meelitavad krokodille ning suurimate tõusude ajal koguneb neid siia lausa sadu, et heast toidulauast osa saada.
Mina selles kuulsas krokodillijões krokodille ei näinud. Vähemalt mitte alguses. Veidi pettununa otsustasime partneriga sõita ülesjõge paadisillale ning oma õnne seal proovida. Oli juba pime, võtsime kaasa taskulambid ja valgustasime eesootava pimeduse enne igat kartlikku sammu hoolikalt üle. Valgusvihk liikus mööda vett vastaskaldale ning nägime vaid mudaseid puutüvesid, kui äkki vilksas kaks punast silma. Ja siis veel teine ja kolmas ja neljaski paar. Kokku kaheksa silmapaari!
„Olge ettevaatlikud, nad suudavad siin üpris kiiresti kaldale tulla,” kostis äkki hääl selja tagant, mis vihjas krokodillide võimele ootamatult kiiresti rünnata. „Jõgi lausa kubiseb siin neist.” Olime sattunud jõe kaldale täpselt selleks ajaks, kui rahvuspargis krokodillide eest vastutav meeskond jõele neid roomajaid üle lugema läks. Kaheksa krokodilli, nentis meid enne hoiatanud mees, on selle jõe kohta ikka väga vähe. Taibates, kui palju neid hiiglaslikke roomajaid selles jões veel on, võdistasin õlgu ning lubasin endale, et edaspidi ma siinpool maakera pimedas jõgede äärde ei roni. Kuigi harikrokodillide hambus leiab Austraalias oma otsa paar inimest aastas, pole mõtet saada omaenda rumaluse tõttu osaks statistikas.