Anvas Samost. Foto: erakogu
Iga nädal toob uusi põhjusi, miks EASile ja toetuste jagamisele kapitaalremont teha.
Kohe, kui kuskilt saab raha, ilma et oleks vaja tagasi maksta või tööd vastu pakkuda, algab suur jama. Eriti halva pöörde võtab asi siis, kui raha jagamise üle otsustamine peab olema läbipaistev ning demokraatlikult kontrollitud.
Et otsest vargust vältida ja tagada mitmesuguste avalike toetuste eesmärgipärane kasutamine, on tavaliselt taotlus- ja otsustusprotsess detailselt reguleeritud ning nõuab iga sammu bürokraatlikku dokumenteerimist. Mis omakorda tagab, et tavalisel inimesel pole lootust neid protsesse mõista ning tekivad teenusepakkujad, kes tasu eest (vaba turumajandus, ärge unustage, toetused või mitte) läbi murda aitavad.
Reeglite korrektne ja oskuslik järgimine võib tagada koguni selle, et raha saavad ettevõtmised, mille toetamise soovi raha jagajal tegelikult üldse ei ole. Nii läks näiteks „alternatiivmeedia väljaandega” Telegram, kel õnnestus EASilt 5000 eurot saada. EASi pressiesindaja oli sunnitud selgitama, et nende eesmärk ei olnud mitte „hinnata, milline on vahendatavate uudiste päritolu või usaldusväärsus”.
Sel nädalal saime teada, et EAS pöördus politseisse kriminaalasja algatamiseks idufirma suhtes, mis pidi 2,4 miljoni euro suuruse toetuse abil valmis tegema universaalse ettemakstud kõnekaardi, kuid … loomulikult ei teinud seda. Eraldi sai kolme noore mehe firma veel ligi 200 000 eurot olematu kaardi turustamiseks. Raha liikus 2011. ja 2013. aastal ning mõningase elukogemuse pealt võib kindlalt öelda, et nüüd on see ühel või teisel viisil läinud.
Kui kriminaaluurimine algas äsja, siis juba 2015. aasta veebruaris ilmus ingliskeelses Eesti idufirmadele pühendunud blogis .ee Bubble lihtsal avalike dokumentide lugemisel ning väidetavat imekaarti väljatöötava ettevõtte kontoris kohalkäimisel (seal polnud kedagi) põhinev ülevaade, millest selgus, et enam kui 2,5 miljoni euro kasutamist polnud toetuse andja sisult mitte kuidagi kontrollinud. Veel kord, see oli poolteist aastat tagasi.
Selge, et teadlikult vasakule panemiseks keegi kolmele sümpaatsele noormehele raha ei andnud. Aga paberid olid õigesti täidetud ning ju tundus ka jutt usutav ning kooskõlas käibiva moega. Jumal teab, kui palju on nii toetusi välja makstud ja veel makstakse.
Palju hullem on aga, kui avalikkusel tekib veendumus, et kogu läbipaistvusest ja reguleeritusest hoolimata võib poliitilise tahte olemasolu korral toetusesaajaid samade reeglite oskusliku kasutamisel väga mitmeti kohelda. Usun, et kui mitte varem, siis lõppenud nädalal on see veendumus Eestis tekkinud.
Kelle peas sündis mõte, et parim lahkumiskingitus niigi räsitud mainega presidendile on neli aastat varjus hoitud otsus 200 000 euro suuruse sihipäraselt kasutamata toetuse „osaliseks tagasinõudmiseks”? Miks ei oleks EASi nõukogu presidendi ametiaja lõppedes võinud lihtsalt teha otsust, et kogu seda toetust ei nõuta tagasi ja punkt? Milleks võlts jutt, et toetuse saaja on „projekti eesmärgi osaliselt täitnud ja /…/ tutvustanud Eestit kui turismi sihtkohta ning olnud avatud presidendi külalistele, kellele on pakutud projekti äriplaanis lubatud teenuseid”?
Vägisi tekib tunne, et nii kurikavala lõksu sai Eesti riigipeale korraldada ainult pahatahtlik inimene või inimeste grupp, kelle huvides oli presidendi institutsiooni pisendada ja kahjustada, selle mõjuvõimu kärpida.
Kas saame praeguste teadmiste valguses vaadata tagasi 2012. aastasse ja täiesti kindlalt öelda, et see, kuidas president Toomas Hendrik Ilves käitus Reformierakonna rahastamisskandaali ajal, oli ainult tema enda valik? Äkki häirisid siis ja hiljemgi otsustavat väärtuspõhist tegutsemist isiklikud kaalutlused või hirmud? Ma loodan tõesti, et nii ei olnud, aga kindel enam olla ei saa.
Kui vähegi võimalik, siis peaks EASi ja teiste sellesarnaste asutuste kaudu igasuguste ettevõtlustoetuste jagamist tunduvalt piirama. Eesti oleks küll siis suur erand teiste riikide seas, kuid eetilises plaanis ja riigi antava signaalina oleks sellest palju kasu. Ühtlasi tuleks tõsiselt kaaluda EASi praegusel kujul laialisaatmist ja seejärel eesmärk eesmärgi haaval läbikaalutult uute Eesti majanduse edendamise asutuste või asutuse loomist nullist.
Irli RUUPOR