Foto: Arvo Tarmula
Jaan Toomik on nüüdisaja ilmselt nimekaim Haapsalu juurtega kunstnik, kes on omal ajal omandanud suisa skandaalse kuulsuse.
Nüüd on äsja 55. sünnipäeva pidanud video- ja maalikunstnik enda sõnul muutunud introvertsemaks. „Hakkad mõtlema, kas peab alati olema skandaal,” ütles ta ise.
Eelmisest neljapäevast on Haapsalu linnagaleriis Jaan Toomiku isikunäitus. Enne seda oli tal Haapsalus näitus tosin aastat tagasi. Seekordne linnagalerii näitus on küll kunstniku juubelinäitus, kuid juubeliga kaasnevat kära ja sära sellega ei kaasne. Nii nagu Toomik jättis pidamata juubeli, ei tule ka näituse ametlikku ja suurejoonelist avamist. Galeriisse sisse astudes võib nähtu panna küll esmapilgul õlgu kehitama: galeriis on väljas üks maal ja üks video.
Toomik ütles, et see on taotluslik: „Mul oligi plaan, et sellest ei tule tavapärases mõttes müügi- või galeriinäitust, kus on inimestel lõbu laialt ja nad vaatavad eri asju. Siin saavadki nad ainult kahele asjale keskenduda.”
Kunstnik lisas, et inimesed on üleküllusega rikutud, kuid sügis on just selline mõtiskluste, meenutuste ja nostalgia aeg. „Pealegi, nalja peab ka saama,” ütles ta veel.
Performance’itega kõmu ja kuulsust kogunud Toomik on nüüd ühe sellise maalile jäädvustanud. Õhtuse performance’i või „Õhtuse etenduse” nime kandev maal kujutab kunstniku enda sõnul etendust, mida oleks päriselus raske teostada. Toomiku sõnul on maal mõneti seotud ka Haapsaluga. Taustamaastik on samamoodi lame nagu Haapsalu kandis ja valgus selline, nagu ta mäletab seda paistnud olevat oma Niine tänava kodu aknast. Maal on valminud selleks näituseks, ekraanilt näidatav video on filmitud aga mõned aastad tagasi Kiltsi lennuväljal.
„Ma loodan, et Haapsalu inimesed ikka tulevad seda näitust vaatama ja mõtlevad, et selline veidrik on siin elanud,” sõnas kunstnik.
Praegu Eesti kunstiakadeemia maali õppetooli juhatava ja tudengitele klassikalist maali õpetav Toomik sai kunstnikuna tuule tiibadesse Haapsalu I keskkoolis õppides. Kooli toonane kunstiõpetaja Gunnar Meyer kogus enda ümber noori kunstihuvilisi, kellest mitmed, peale Toomiku ka paar aastat nooremad Agur Kruusing ja Valev Sein, kunstiinstituuti õppima asusid ja on endale kunstnikuna nime teinud.
„Meyer andis algtõuke, päris tugeva impulsi,” tunnistas Toomik.
Toomik ütles, et praegu ta Haapsaluga enam eriti tihti kokku ei puutu. „Vahel harva käin siin, teen tiiru ja nostalgitsen,” tunnistas ta. Haapsallu sattudes püüab ta külastada ka linnagaleriid, sest sealne näitusprogramm on tema sõnul väga hea. Haapsalu praeguse kunstieluga ei ole siit sirgunud kunstnik kuigi hästi kursis. „Hiljuti käisin oma lähedase sugulase Ants Roosi juubelinäituse avamisel Laikmaa majamuuseumis. Muidu aga mitte,” kinnitas ta.
Kui Jaan Toomik pälvis 1980. aastate lõpus Eesti kunstimaailmas tähelepanu maalijana, siis järgmisel kümnendil kogus ta kuulsust installatsiooni- ja videokunstnikuna. Viimase kümmekonna aasta jooksul on teda paelunud ka film. Toomiku käe all on sündinud mitu lühifilmi ja üks lühifilmiprojekt algab peagi.
„Selle filmi teema on isa ja poja suhe, kuidas ühelt põlvkonnalt teisele teadmisi edasi antaks,” selgitas Toomik.
Mitmekülgsust ja paljude asjadega tegelemist põhjendab kunstnik kiire aja ja oma kärsitu loomusega: „Ma tüdinen ühest asjast ära ja see ammendub minu silmis.”
Toomiku sõnul võibki tänapäeva kunstnikke võrrelda renessansiaegse kunstnikuga, kes peabki tegelema paljude asjadega, sest muud moodi pole võimalik.
