Kalle Muuli: lõpp hea, kõik hea?

Ehkki presidendivalimised lõppesid esmaspäeval hästi, oli kaotajaid rohkem kui kunagi varem.

Kaotas Reformierakond, kellel oli kaks kõige populaarsemat kandidaati, kuid kumbki neist ei saanud presidendiks. Esimest korda erakonna ajaloos pöörasid rivaalitsevad leerid omavahel avalikult tülli ja mõned saadikud panid erakonna esimehe Taavi Rõivase piinlikku seisu, kui andsid Eiki Nestorile ja Siim Kallasele toetusallkirja, kuid murdsid siis sõna ja jätsid nende poolt hääletamata.

Kaotas ka EKRE, kelle esimees Mart Helme sai valimiskogus kõigest 16 häält, neistki üks tema enda ja teine tema poja hääl. See on läbi aegade kõige kehvem tulemus presidendivalimistel. Veelgi suurem kaotus EKRE-le oli, et esimest korda nägid valijad, milliste tuulelippudena käituvad erakonna juhid siis, kui neil tuleb valitsuse kirumise ja kritiseerimise asemel hakata ise otsuseid langetama. Valimiskampaania hakul avaldasid nad poolehoidu Allar Jõksile, aga riigikogus hääletasid hoopis keskerakondlase Mailis Repsi poolt, kelle allkiri on koostöölepingul, mille on Keskerakond sõlminud Putini parteiga Ühtne Venemaa.

Pärast valimiskogu lubas EKRE esimees hääli Jüri Luigele, aga riigikogu vanematekogus pani ta Luige kandidatuurile hoopis veto. Lõpuks olid EKRE saadikud valmis toetama Kersti Kaljulaidi, kuid muutsid siis uuesti meelt ja lasksid valimiskasti taas tühjad sedelid.

Palju paremini ei läinud ka sotsidel, kes toetasid riigikogus üht ja valimiskogus hoopis teist Reformierakonna kandidaati, aga pidid lõpuks ikkagi valima presidendiks Isamaaliitu kuulunud inimese.

Välisminister Marina Kaljuranna töökaotus ja läbipõrumine valimiskogus on kõige selle kõrval juba lausa pisiasi.

Mingis mõttes kaotasid ju kõik valimiskogus üles seatud kandidaadid, sest keegi neist ei pääsenud Kadriorgu. Kindel võitja seevastu oli Eesti riik, kes sai endale värske pilguga ja selge sõnaga presidendi.
Kersti Kaljulaiule võib igasuguseid puudusi välja mõelda (rahvale tundmatu, ei osalenud valimiskampaanias jms), aga tema eeldused riigi moraalseks majakaks saada on silmatorkavalt head.

Võitis ka demokraatia, sest Reformierakonna võim ei laienenud Kadriorgu. Tavapärane poliittehnoloogia ei toonud enam edu. Trikid, millega püüti teisi erakondi panna valima üht kahest Reformierakonna kandidaadist, ei läinud läbi. Suur teene selles oli vandeadvokaat Allar Jõksil, kes IRLi ja Vabaerakonna ühiskandidaadina pakkus poliitikuile tõsist konkurentsi ja sai valimiskogu esimeses voorus ajakirjanike üllatuseks kõige rohkem hääli.

Eksiteel on kindlasti need, kes hädaldavad, et Kaljulaid valiti presidendiks ebademokraatlikult, sest ta oli ainus kandidaat. Demokraatia ei tähenda mitte kandidaatide arvu, vaid võrdseid võimalusi. Praegusel juhul siis kõigi võrdset võimalust kandideerida presidendiks. Kas ja kui palju seda võimalust kasutatakse, on hoopis iseasi. Täiesti kohatu on siin võrdlus okupatsiooniajaga, kus ühe ja ainsa kandidaadi nimetas üks ja ainus partei ning kellelgi teisel polnud võimalik kandideerida.

Aga ka siis, kui valimiste demokraatlikkust hinnata nii formaalse ja absurdse mõõdupuuga nagu kandidaatide arv, olid need ikkagi kõige demokraatlikumad presidendivalimised, mis Eestis iial olnud. Eiki Nestor, Siim Kallas, Allar Jõks, Mailis Reps, Mart Helme, Marina Kaljurand, Kersti Kaljulaid – mitte üks, vaid kokku seitse ametlikku kandidaati.

Kaljulaidi võidu kaalu ei vähenda see, et kõik teised loobusid lõpuks ja kuuendas voorus julges ainult tema üksi kandideerida. Nii suurt toetust – 81 häält vähemalt viie erakonna saadikuilt – pole varem olnud ühelgi presidendil riigikogus.

Niisiis – lõpp hea, kõik hea?

Päris nõnda siiski öelda ei saa. Hädakisa, justkui oleks Eestis mingi kriis– liiatigi veel põhiseaduslik kriis –, on leebelt öeldes tugevasti liialdatud, kuid presidendi valimise seadus on ilmselgelt kehv ja tuleb korda teha. Samuti tuleb muuta presidendi ametihüve seadust ja kaotada presidendi abikaasale ette nähtud põhjendamatud hüved, aga mõistagi alates järgmisest, 2021. aastal valitavast presidendist, mitte tagantjärele.